The Needle 1988

Lavastaja: Rashid Nugmanov

Osades: Viktor Tsoy, Marina Smirnova jne.

Just hetk tagasi mõtlesin, et ei raatsi enam uuest ühisest filmivaatamisest kirjutada, aga siis meenus, et homme kooli minu jaoks ei ole ja siin ma nüüd kirjutangi. Ei oskagi kohe arvata, et mitmes ühine film on see nõukogude-aegne teos, mida blogijad siin enne mind juba jõudsid kirjutada. Ei teadnud enne vaatama asumist filmist halli haisugi ja eks seda põnevam oli ka sündmustikku jälgida. Ütleks, et The Needle/Igla oli üsnagi huvitav ja mitmekülgne kogemus.

 Peategelane Moro saabub Alma Ata(?!?) nimelisse linna, et võlgnikelt raha hankida. Alguses veedab ta aega nende otsimisega ja siis tegeleb juba võlgnikuga, kes paistab olevat veelgi suuremates võlgades kui Moro rahanatuke. Üks juhuslik kähmlus ja kohtumine kunagise sõbratari Dinaga viivad Moro abivalmiduse teele, sest Dina on sattunud morfiinisõltlaseks. Morfiini kaubitsemisest tekkivad aga omakorda uued probleemid, mis ei taha ega taha Morot ega ta sõpru rahule jätta.

Moro oli üks veider tegelinski. Kõndis tähtsa näoga, sirge seljaga ja ei tundnud tal olevat ühtegi muret. Esimene kohtumine vana sõbra ja võlglase Spartakiga laabus väikese põgenemise ja toru otsa ronimisega. Üpriski koomiline vaatepilt, sest surmvaikne mustas tagis Moro tundus olevat Spartakile miskitmoodi otsekui hukutav sõnum taevast. Moro oli jah väga vaikne sell, kes rändas mööda tänavaid, et raha kätte saada. Vägagi meeldejäävaks osutus Moro seismine ühe korteri ukse taga, kust kostus muidugi vanema naise vihast sõimu. Tuli kuidagi tuttav ette mõnest seigast oma elust. Keskne teema seisnes Dinas, mitte võlanõudmises. Dina oli nõela otsa sattunud ning Moro hea mees tuli ja viis naise väikesele võõrutusravile mulle tundmatuks jäänud kõrbealale. Filmi rikastasid mitmed huvitavad kaadrid, mis mingil määral vihjasid unenäolisusele ja narkolaksu all olemisele. Vahel tundus, et Moro ise ka süstib endale midagi sisse, aga mees jäi õnneks puhtaks. Pikaldased dialoogivabad stseenid jätsid mulje, et tegu pole mõne suvalise vene kinoga, sest film oli üllatavalt kummaliselt üles ehitatud. Alguses jäi mulje, et toimuvat jutustatakse raadiost kõlava monoloogi abil, aga hiljem see kadus ja sinnapaika temake jäigi. Dina ei olnud just eriti normaalne noor neiu, sest too oli kuidagi kummaline isegi ilma morfiinita. Kandis valget maski ilma selge põhjuseta ja üldsegi osutus ta veidralt vaikseks. Ülejäänud tegelased nagu Spartaki bande olid parajad tohmanid. Mitte just otseselt, aga nende välimus ei vihjanud küll mitte mingile soliidsusele. Eriti palju nalja pakkus mantlis vanem mees, kes otsutas alatasa ringi kepsutada. Moro oli oma kõhna kehaehituse poolest lühidalt öeldes äkiline löömamees, kellest igaüks jagu ei saanudki. Lõpuks saadi, aga selle jutu jätan filmi vaatamise ajaks. 

Kõrbelisel alal veedetud aeg oli mõnusalt rahuliku kulgemisega. Moro aitas Dinal sõltuvusest vabaneda ja ta ise korraldas oma elu nagu vähegi oskas. Mulle tundub, et Morot kehastanud näitleja ei olegi vist puhas venelane. Ta tundus olevat midagi sinna Aasia kanti, aga ega ma täpselt ei tea ka. Tagasi jõudes tegi saatus kannapöörde ja Dina jaoks asjalood muutusid jällegi halvemuse poole. Moro võttis kõike väga rahulikult, kuigi tema sõbar Spartak pidi just Moro rünnaku pärast võlanõudjate eest peitu pugema. Ka too oli pehmelt öeldes veidi lollike. Kui Moro teda külastama tuli, siis Spartak hüppas niisuguse kiiruga ühte auku, et mul jäigi kahtlane mulje tolle elunatukese pärast. Aga auku hüppamise tulemus oli hoopiski erinevam, kui oleks oodanud. Mainimata ei saa jätta Spartakit külastanud jõmmi õlle soomise meetod. Too ajas klaasi rahumeeli üle ääre ja siis laual ruumi tehel lõhkus ka ühe pudeli ära. Vot see oli koht, kus sai veidi enda ette lolli näoga vaadatud. Morfiini kaubitsemisest tuli lagedale väike vargus ja süü kandus Morole. Kapid saadeti peale, aga Moro näitas võimu ja jagu ta neist saigi. Kusjuures huvitav oligi näha kakluse lõpptulemust just hiljem, kuigi samas tundus selline paigutus veidi liiga ebamäärane. Aga miks ka mitte niiviisi toimetada. Hästi mõjus äkiline ilmamuutus. Enamus ajast oli liiv, päike ja veel kord liiv ning siis ilmus pehme lumi pimedatele tänavatele. Blogijate hulges tekkis küsimus, et miks toda doktorit säästeti. Aga äkki Moro nägi temas ära lihtsa pugeja ja lolli, kes ei väärigi tema puudutust, kuid samas ta just seda vääriski, sest Dina oli doktori tõttu jälle samasuguseks muutunud. Ah ei tea, eks see jääb meie endi mõistatada.

Kobe teos küllaldase huumori ja karmi reaalsusega. Võib olla oleks võinud olla veidi teviklikum ja seega ka pikem, aga ka nii töötab kenasti.

7/10