A Very Long Engagement 2004

Lavastaja: Jean-Pierre Jenuet

Osades: Audrey Tautou, Gaspard Ulliel, Marion Cotillard jne.

Jean-Pierre Jenuet. See nimi seostub mul alati 4-nda Alieni osaga. Kahjuks on paljukiidetud Amelie siiski veel nägemata, kuid kavatsen selle vea õige pea korvata. Jenuet`i sõjadraama ostsin Stockmanni hulludelt päevadelt kuskil aasta tagasi. Mul vahel lööb välja selline loll komme, et ma kipun ära unustama erinevaid filme, mida ma väga näha tahan. A Very long Egnagement`i ma ju ostsin, kuid alles paar päeva tagasi võtsin ette ja asusin vaatama. Peab selles suhtes midagi ette võtma. Aga film ise osutus tõeliselt ilusaks ja samas traagiliseks looks, millel oli vägagi kaunis pildikeel.

I Maailmasõda hakkab lõpule jõudma ja 5 meest ootavad oma saatust Somme`i lahingus. Üks nendest on noor Manech, keda ootab kodus kaunis ja noor Mathilde. Segastel asjaoludel lähevad mehed kaduma ja pärast sõda pole neist enam jälgegi. Mathildele öeldakse, et ta armastatu on surnud, kuid noor naine ei suuda ega taha seda asjaolu omaks võtta. Ta teaks, kui Manech oleks tõesti surnud. Alla andmata hakkab liikumispuudega Mathilde otsima jälgi, mis viitaksid Manechi saatusele. Järeleandmatu naine võtab ette retke, milles tema tuttavad sügavalt kahtlevad, kuid Mathilde teab, et miski või keegi on teda ootamas ja ta saab üks kord teada, mis juhtus tegelikult selles armutus sõjamöllus. Noort Mathildet kehastab võrratu olekuga Audrey Tautou. Olen teda siiani väga vähestes filmides näinud. Peale Jenuet`i filmi nägin teda viimati Da Vinci Code`is. Ta on kuidagi väga omapärase välimuse ja näitlemisvõimega. Antud rollis sai ta hea tööga hakkama. Mathilde oli noorest peast alates olnud kõndimispuudega, kuid samas oli ta ka haruldaselt kaunis. Gaspard Ulliel, kes on mulle tuttav Hannibal Rising`ust, kehastas Mathilde armastatud Manech`it. Mõlemad näitlejad said üheskoos hakkama suurepäraste rollisooritustega. Eks seda võimendas ka filmi meelierutav kinematograafia ja mitmekülgsus. Sõda kujutati sinakalt roheliselt, kuid Pariis või siis Mathilde kodukoht olid heleoranžikad. Selline värvide vaheldus oli mulle üpriski meelepärane. Oranž oli justkui kodusoojus hubases Prantsusmaa maakohas ja sinakas roheline oli külm ja rõske julmus, mida tuli Manechil kaevikes taluda. Vaenlasteks ei olnud seekord mitte vastaspool, vaid omad kamraadid ise. Manech oli paigutatud enesevigastajate punti, mida valmistati ette hukkamiseks, sest enesevigastamine oli võrreldav deserteerumisega ja sellega kaasnes surmanuhtlus, kui just president armu ei anna. Sellest seigast alates hakatigi filmi jooksul lahkama põhjuseid ja tagajärgi, miks Manech ja teised 4 meest kaduma läksid. Filmi muusika ja värvidemäng andsid Mathilde otsingutele ja kannatustele tõeliselt hinge pugeva tähenduse. Mathildel oli üks omapära, mida ta kasutas kõige olulisematel hetkedel. Et paremini seletada võin tuua näite: Manech lahkus Mathildest ja eemaldus autoga. Mathilde ütles endale, et kui ta jõuab teekäänakule enne auto möödumist, siis jääb Manech sõjas ellu. Seda omapära kasutas naine paaris kohas, kuid tulemus ei olnud alati see, mida vaataja ootaks.

Väga meeldis mulle filmi sissejuhatus, kus tutvustati Mathilde monoloogiga kõiki 4 meest, kes olid kaevikus koos Manechiga. Iga mees oli pärist elu eri valdkondadest. Ühel läks halvemini ja teisel läks paremini, aga sõtta saadeti nad kõik. Enamus tulistasid end meelega, et sõjast pääseda, kuid oli ka erandeid, aga kohal olnud võime põhjused ei huvitanud ja enesevigastajaks võis sattuda igaüks. Peamine liin jooksis koos Mathilde otsingutega, kuid ülejäänud kaks tähtsamat liini kujutasid Mathilde noorpõlve ja kohtumist Manechiga ning Manechi saatuse kulgemist sopasel ja verisel sõjatandril. Selline vaheldus mõjus mõneti rusuvalt, kuid siiski väga mõjuvalt. Filmil endal peale Mathilde olid ka omad korduvad omapärad nagu postiljoni rattasõit naise perekonna maja ees, mis vaatamata filmi kurblikule alatoonile kiskus näo tahtmatult naerule. Natuke huumorit ei tee siin rõskes maailmas kunagi paha. Manechi kadumine oli tingitud inimlikust läbematust ja lollusest. Meestel lihtsalt lasti surra. Üks meestest, kes desertöörina hukati, omas filmis olulist liini, mille järgi jõudis Mathilde osalise tõeni. Marion Cotillard oli selle sama mehe armukese rollis. Ta võttis kätte ja hakkas sarnaselt Mathildele põhjuseid taga ajama. Oma eesmärgi saavutas ta aga ränga hinnaga. Iga mees seal kaevikus oli oluline, sest igaüks neist abistab Manechi leidmist mingil moel. Ka Jodie Foster kehastas üht lesestunud naist, kes suutis Mathildet mõneti aidata. Foster kõneles prantsuse keel suhteliselt puhtalt. Kas ta rääkis ise või oli see filmi kuidagi sisse monteeritud? Ei tea, aga vast pole ka vajalik teda. Fosteri osa oli lühike, kuid ikkagi sai nautida tema võimekust. Tegelikult on raske öelda, kes siin filmis teeb väga hea rolli, sest iga tegelane oli just nii kujutatud, et ta jäi mulle meelde kui filmi loomulik osa ja seetõttu ei olegi mul pretensioone esitada. Mathilde otsingut abistas kõige rohkem agar eradektetiiv Germain Pire, kes oli üsnagi omalaadne tegelinski. Filmi peamine mõte seisnes armastuses, kuid samas kujutati ka sõjaga kaasnevat ebaõiglust ja kuritahtlikku hoolimatust ning samas esines sõdurite hulgas innustavat vaprust tänu millele ka paetegelane Manech suutis suunduda oma tõelise saatuse poole. Ei taha spoilerdada, kuid eks igaüks võib juba arvata, milliseks kujuneb antud traagilise loo finaal. Ei olnud ta midagi nii roosiline, kuid siiski parem kui kõige mustem stsenaarium.

Filmi jooksul ei tundnud ma kordagi igavust, sest alati andis film põhjuse nautimiseks. Olgu selleks siis kaunis pildikeel, kaunid inimesed, idülliline maakoht või jul sõjaga kaasnev reaalsus, kuid A Very Long Engagement oli tõesti kaunis ja üllatavalt mitmekülge filmielamus. Kui mitte just üks etemaid sõjadraamasid, siis kindlasti midagi sinnapoole, sest üks sõjafilm ei pea tingimata olema julm ja kompromisstu, vaid võib olla ka samas malbe ja rahuliku arenguga.

8,5/10