JCVD 2008

Lavastaja: Mabrouk El Mechri

Osades: Jean-Claude Van Damme, Francois Damiens, Zinedine Soualem jne.

Esimene asi, mis Van Damme`ga seoses pähe tuleb, on akrobaatilised kaklused jalgade abil. vanasti sai ta filme päris palju nähtud, kuigi ega nad isegi põnnina mulle eriti ei istunud. Sisutühjad karmi mehe kättemaksu või mingi muu tagamõttega möllufilmid. Siiani näitab neid Kanal 2 peaaegu, et igal teisipäeval. Enam küll mitte nii palju, aga Damme`t nägi ikka ja jälle alati Kanal 2-st. Miskipärast on ta pea, et igas oma filmis üsnagi sümpaatne tegelane, kuid sündmusterohke tegevustik, mis on alati jabur good vs. evil, rikub ta tegelase lihtsalt ära. JCVD on aga hoopiski midagi muud. Seda ei saa mitte mingi külje poolest mehe eelnevate filmidega võrrelda. Võiks öelda, et JCVD on esimene TÕELINE film Jean-Claude Van Damme´ga peaosas.

Van Damme on vananemas ja tema kuulsus on tuhmumas. Noored tõusikest lavastajad võtavad veterani iseenesestmõistetavalt ja keegi ei paista hoolivat, mida tal oleks öelda. Ühes oma maksuprobleemidega suundub ta kodulinna Brüsselisse. Belgias on ta ehe kuulsus ja iga nurga peal tuleb keegi suure tervitusega vastu. Ühel hommikul satub ta pantvangi ühes postkontoris. Röövlid tunnevad Van Damme ära ja ajavad röövi tema kaela. Nii püüavadki võimud päästa inimesi Van Damme küüsist, kui samal ajal ta ise püüab hinge sees hoida ja röövlitega veidikenegi tingida.

Õnneks võtsin JCVD ette teadmisega, et tegemist pole järjekordse märuliga. Kokkuvõttes peaks see siis olema Prantsuse ja Belgia põnevusdraama, kuid inglise keelt sai siiski palju kuulata. Esimest korda elus sain näha, kuidas Van Damme räägib oma emakeeles. Isegi veidi võõrastav oli näha teda sellises teatavas rahulikus keskkonnas. Film algaski järjekordse läbinisti tüüpilise märuli filmimisega., mille lavastajapuldis istus mingi noor ennast täis hiinlane. Van Damme andis oma parima, kuid ega temagi juba kõrgemas vanuses kõike ei jõua teha. Aga noort lavastajat see ei vaevanud ja saatis mehe lihtsalt pikalt. Maksuvõlad kaelas ja eksnaine võtab ka lapse ära ning kõik tänu sellele, et kohtus kasutati põhjenduseks Van Damme filme, mis kõik on vägagi vägivaldsed. Kõik see koormus mõjub mehele rusuvalt ja seda on Jean-Claude Van Damme muserdatud ja vananenud näost selgelt näha. Üldsegi sai tänu sellele filmile pikemat aega tegutsenud actionstaarile heita hoopiski teine pilk ja seepärast tundus ta mulle sümpaatsem kui kunagi varem. Nii suunduski USA-s kannatanud belglane kodulinna Brüsselisse. Mees ei saanud rahulikult tänavalgi kõndida, sest kohe haarati hõlmast kinna ja karjuti suurest õnnest: "Van Damme, Van Damme!!" Rahvuskangelase staatus juba vist. Ühe sellise kokkupuute järel sattuski Damme kamba röövlite kätte, kes olid postkontori üle võtnud. Ega needki kuuehõlmast kinni haaranud tüüpidest erinenud, sest vähemalt üks või kaks neist särasid õnnest, et saavad elusuuruses märulistaari näha. Suitsukate tekitati tänu Dammele, sest ta sunniti telefoni otsa, kui võimud röövijatega rääkida tahtsid. Tänu pantvangi sattumisele heideti valgust Dammele kui tavainimesele, kellel on omad hirmud ja mured. Pole ta midagi nii täiuslik. Ka tema tunneb hirmu relva ees ja tema ei pea alati olema esimene, kes pahad mehed kahjutuks teeb.

Filmi kinematograafia oli üllatavalt meelepärane. Kogu aeg oli õhus teatav päikesesära ilmumine, aga muidu oli taust kogu aeg jäigalt hallikas. Ja miskipärast see valik kohe tuntavalt sobis filmile kui valatult. Kogu röövi edasine käik oli suhteliselt tavalistes piirides. Olid relvadega mehed, kes ähvardasid närvilselt kõike liikuvat ja oli üks mees, kes vastupidiselt valitsevale arusaamale, ei osutunud kangelaseks, keda saab pärast värske õhu kätte joostes surmani tänada. Ei, nii see ei olnud. Damme pigem püüdis kambaga sina peale saada, kuid see õnnestus ainult ühega neist, kes oli juba ennegi Dammest kui tema kangelasest vaimustuses. Ega röövi käik ei pidanudki midagi väga erilist olema, sest JCVD on pigem draama, mis kuulub täielikult Van Damme karakteri arengule või vähemalt nii püüti teha. Minu jaoks jäi  seda veidikene väheseks, sest oleksin oodanud mõnda suurt muudatust, mis purustaks endise arusaama Belgia riiukuke suhtes. Neid esines, kuid ikkagi väheks jäi. Pikemat sorti monoloog Van Damme seltsis, kus ta jutustas oma seisukorda näitlejana ja kui inimesena oli huvitav, isegi väga huvitav seik ja arvatavasti see isevärki  pihtimine jäigi filmi põhjapanevaks pöördeks. Mulle see mõjus, sest Van Damme`s sai nüüd näha palju muud, mis oli enne varjatud. Finaal oma kahepalgelisusega oli siiski teine tähtsaim pööre, sest 1. versioon oli justkui just selline sündmuste käik, mida võiks temalt oodata, aga 2. versioon oli külm reaalsus, mis paraku ongi nii tõeline nagu ta paistab.

JCVD on film, mis pakub võimalust näha ja tunda Jean-Claude Van Dammet inimesena. Teostus ise jäi veidi kuivaks, kuid siiski oli see film Van Dammest, mite röövist.

7/10

                                                 Petlik kaanekujundus