Lavastaja: Darren Aronofsky
Osades: Mickey Rourke, Marisa Tomei jne.
PÖFF-il käisin vaatamas kolme filmi. Blindness, millest juba kirjutasin, The Wrestler, mille võtan praegu ette ja Let The Right One In, mis tuleb järgmiseks kirjutamiseks. The Wrestleri valisin eelkõige tänu Darren Aronofskyle, kelle eelmine teos The Fountain oli suurepärane. Seega oli igati loogiline, et tahan tema uut filmi kindlasti näha. Mickey Rourkega olen kokku puutunud suhteliselt vähe. Viimane oligi Sin City, kus ta tegi üsnagi huvitava rolli. The Wrestlerit läksin vaatama tegelikult täiesti eelarvamustevabalt ning ma ei olnud isegi trailerit näinud. Aronofsky suutis aga üllatada täie rauaga. Paistab, et Aronofskyst saab suur lavastaja, sest tema väheste filmide hulgas pole vast mitte ühtegi, mida ei saaks kiita. Tegemist ei ole lihtsalt filmiga maadlejast, vaid ühe mehe elust ja kannatustest.
The Wrestler on lugu profimaadlejast Randy "The Ram" Robinsonist, kelle paremad päevad on möödunud, aga siiski tegutseb ta siiani väiksemat sorti maadlemisüritustel. Tema elu on jäänud vaikselt toppama, kus tal tuleb rabeleda raharaskustes ja üksinduses. Siiski on tal jäänud tema õige elu ehk maadlemine. Varsti pärast järjekordset maadlusmatši tabab Randyt infarkt ja mille tagajärjel ei soovitata tal enal kunagi maadlemisega tegeleda. Ränk hoop mehele, kelle kogu elu on siiani just sellele alale üles ehitatud. Vaikselt hakkab Randy kõige üle mõteldes kuidagi toime tulema teistsuguse eluga.
The Wrestleri juures hakkas mulle koheselt meeldima alguses Randyt selja tagant vaatlev kaamera, mis muutis kuidagi Randy tegemised isikupärasemaks ja kiiremini kaasahaaravamaks. Ma ei ole kunagi eriti showmaadlusega kokku puutunud, aga olen alati teadnud, et tegemist on ühe suure näitemänguga. The Wrestler aga näitas näitemängu hoopiski teise nurga alt. Nimelt sai teada, millist valu maadlus tegelikult põhjustab. Maadlemine ise võib võlts olla, aga osalised peavad erinevad võtted välja mõtlema ja iseennast kasvõi lõikuma, et näidata rahvale tõelist higi ja verd. Näiteks oli stseen, kus Randy end varjates võttis välja žileti, et just saadud löögist pähe tuleks ikka verd ka. Mida kõike tehakse, et rahvas hamba verele saaks.
Mickey Rourke kunagise maadlejana ei olnud mitte näitleja oma tööd tegemas, vaid ta oligi pesueht kurnatud ja vaeva näinud mees, kes püüdis otsida muud tegevust maadlemise kõrval. Nagu Heath Ledger Jockerina. Randy tegemisi läbi filmi oli igati muhe jälgida. Randyst oli näha, et ta on veidi kohmakaks ja mitte eriti suhtlemisaldis. Iga pisemgi asi Randy tegemiste juures oli huvipakkuv, sest filmi arenedes hakkasin üha rohkem talle kaasa elama. Ainuke sõber paistas tal olevat Marisa Tomei kehastatud strippar, kellega oli tal plaanis oma uut elu jagada. Kahjuks jäi seegi katki. Infarkti järel otsustas Randy taastada suhteid tütrega, kes teda eriti ei sallinud. Eemale tõugatuna maadlusest jätkas Randy oma tööd poes. Algul rõõmsameelsena ja meeldivana, aga pärast teatud lahkhelisid tütrega muutus tema suhtumine poe töösse täielikult.
Tunnetades, et talle ei sobi elada ja töötada väljaspool maadlust, otsustas Randy siiski osa võtta suures matšis, millest ta algul oma südame pärast ära ütles. Randyle nimelt ei olnud maailmas midagi tähtsamat kui maadlus. Algus tuli nagu muutus sisse, aga seegi kestis kuni esimese takistuseni uue elu rajamisel. Randy teekond oli nii humoorikas kui ka kurb, sest oli näha, et Randy ei sobi tänapäeva ja kui võtta ära talt ainus mille eest elada, siis ei jää tõesti muud üle kui naasta endise elu juurde mõtlemata tagajärgedele. Lõpustseenid võtsid kripeldama, sest edasine filmi kulg oli aimatav, aga siiski valuline. Viimane hüpe ja oligi kõik. Hüppe ja lõputiitrite vahel tuli minusse kummaline tühjus, sest ees oli oodata paratamatut.
Springsteeni lugu The Wrestler andis tõesti suurepärase lõpu aasta ühele parimale filmile. Olen 100% kindel, et lähen meie kinolevisse jõudes The Wrestlerit nii kiiresti kui saan uuesti vaatama.
9,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar