Crash 2005

Lavastaja: Paul Haggis

Osades: Don Cheadle, Thandie Newton, Terrence Howard, Chris Bridges jne.

2005 aasta Oscari jagamisel ei olnud õrna ettekujutustki, et mida Crash endast õigupoolest kujutab ja ega mul sisu koha pealt ka suurem selgust tollal ei olnud. Oma arvamust Parima filmi kategooria kinni panemisel ma ei osanud avaldada ja seega ei valmistanud suur võit ei pettumust ega rõõmu. Nüüd otsisin kunagi ostetud Crashi DVD riiulist välja ja hakkasin keset ööd usinalt vaatama. Täitsa omapärane film ja siin pole tõesti mitte midagi imestada, et Crashi sai parimaks aastal 2005, sest minu arvates väärib see seda tiitlit vägagi.

Crashi sisu keerleb päris mitme inimese ümber Los Angeleses, kes igaüks ühe ööpäeva jooksul teineteisega kurvemate ja õnnelikemate tagajärgedega kokku põrkuvad. Alustades mustanahaliset abielupaarist, kes satuvad politsei ahistamise ohvriks ja lõpetades pärslasega, kes otsustab oma poe rüüstamise järel minna omakohtu teed.

Crash rõhub juba päris algusest peale inimest mõistmatusele üksteisest aru saa. Mitte et keegi teist keelt räägiks, aga rassilised barjäärid toovad inimestes alati esile teatud soovi just oma viha välja valada rõhudes teise inimese nahavärvusele või millele iganes, mis määrab ära rassi. See oligi siis Crashi põhiline liin läbi filmi. Film oli kohati päris ettearvamatu, sest iial ei osanud ennustada mida üks või teine tegelane järgmiseks peale hakkab. See ei olnud küll nii kõigiga, aga paari tegelase teod osutusid küll üllatuseks. Eriti meeldisid mulle Thandie Newtoni ja Terrence Howardi tegelased, kes pidid filmi jooksul nii mõndagi kannatama. Ei saa mainimatta jätta ka kahte noort mustanahalist, kellest üks oli ikka täielik silmakirjatseja. Pealtnäha nagu ajas asjalikku juttu, aga jutule järgnenud teod olid tema nn. vaadetele täiesti vastuolus. Brendan Fraseri roll oli õnneks tõsisemat sorti, sest tavaliselt näeb teda kuskil muumiatega lolli näoga jõllitamas. Tegelikult iga näitleja kandis oma rolli võrdlemisi hästit. Eks põhjus peitub ka selles, et antud rollid olid üsna igapäevased ja elulised. 

Crash ei olnud rõõmsameelsete filmide killast, sest siin tegeldi tõsiste teemadega ja ega vaatajat ei hellitatud, vaid näidati kõike otsekohesusega. Erinevaid tegelasi ühendas selgusele jõudmine. Nimelt rassistlik politsenik paistas enne tema poolt käperdatud naist päästes aru saavat, et teatud olukordades kaovad rassilisd piirid ja tuleb teha lihtsalt oma tööd. Telelavastaja Terrence Howardi kehastuses kannatas oma naise sõimu all liigse alandlikkuse pärast ja kui ta sattus autoröövi ohvriks, siis kaotas ta kontrolli ja röövlitest said ohvrid. Crash näitas suurepäraselt LA erinevate rasside esindajate vahel peituvat pimedat hirmu. Kusjuures DVD kaanepilt(arvustuse esimene pilt) on üsna tähendusrikas, juhul kui film on ikka nähtud. Filmis selle stseeni juures jäi hing kinni, sest nii suure arusaamatuse pärast ei taha tegelikult midagi nii häirivat oodata. Õnneks on sellel pildil teine lõpp=). 

Iga tegelane oli omaette huvitav, sest igaühele sai kaasa elatud. Mehhiklase ja tolle tütre jutuajamine voodi all ja juurdlemine kuuli jõudmisest nende koduaknani oli üsnagi häiriv reaalsus. Ma ei oska tegelikult selle koha pealt kommenteerida, sest mina kui eestlane pole kuuliderohket elu elanud, aga mõeldes USA kuritegelikele piirkondadele, siis eks selline elu on tänapäeval kenasti võimalik. 

Tugev film tugeva stsenaariumi ja tegelastega ning montaaž oli samuti kohati väga nauditav. Samuti oli ka muusika filmis tähtsal kohal.

9/10