In Bruges 2008

Lavastaja: Martin McDonagh

Osades: Colin Farrell, Brendan Gleeson, Ralph Fiennes jne.

Aga järgmiseks vaatasin Inglise filmi In Bruges ja peaks lühidalt mainima, et In Bruges on minugi jaoks koos paari teise filmiga üks parimaid sellel aastal. Ma ei oleks iialgi uskunud, et selline krimikomöödia võib niivõrd hea olla. Filmi arenedes jõudsin seda juba nautima hakata. Tavaliselt pean pärast seedima ja järele mõtlemaning siis uuesti vaatama, aga In Brugesi puhul see nii ei toimunud. Kogu näitlejatöö ja huumor oli niivõrd suurepärane, et mõnikord ei saanud naeru pidama. Samas ei ole siin mitte midagi naljakat.

Loo keskmes on Ken ja Ray, kes on kaks palgamõrvarit. Olude sunnil saadetakse nad Belgia väikelinna Bruges. Ken naudib kultuuri täiel rinnal, aga samal ajal noor Ray ei talu ümbritsevat igavust ja püüab rohkem aega veeta pubis. Kõik kujuneb hästi, kuni ülemus Inglismaalt helistab. Sellest telefonikõnest muutub kogu Brugese külastamise mõte täielikult.

Kaks palgamõrvarit ja nende omavaheline nääklemine oli koomilisem kui iga teine komöödia, mis USA-s välja antakse, aga samas jäi In Bruges täiesti tõsiseks. Farrelli kehastatud Ray oli närvilise ja pidevalt väriseva noore palgamõrvari rollis suurepärane. Meenutas Chadi Burn After Readingust, aga nad on kardinaalselt teistsugused tegelaskujud. Pole tedagi kaua näinud, ning nüüd tuleb ja lajatab lagipähe ning tuletab meelde kui andekas ta võib olla. Brendan Gleesonon seejuures andekas nagu alati. Tema tööd jälgin alati huviga. Mainimata ei tasu jätta ka Harry rollis olnud Ralph Fiennest. Keni ja Ray iiri aktsent ning ning nende omavaheline läbisaamine ostus teatud stseenides vägagi koomiliseks, kuigi juba vormilt oli näha, et tegemist ei ole komöödiaga. Farrell mängis noore muremõtteid mõlgutava mehe oskuslikult välja ja Ray kahetsust oli justkui tema silmist näha. Esialgu oli huumoril filmis üsnagi tähtis osa, aga sisu arenedes jõudis sündmustik punktini, kus naerda ei olnud enam midagi ja jäi ainult loota mitte kõige hullemat juhtumist. Mõlema peategelase vastu tekkis tugev sümpaatia ja neile sai innukalt kaasa elada. Ray oli see närviline ning Ken just see sirge seljaga ja tasakaalukas, kuid juba vananev mees. Lilliputtide teema oli mõnus kõrvalepõige. Ray: "War between black and white. Then also between black and white midgets?" Ja nad võtsid seda väga tõsiselt. Kohalik Brugese elanik, kellega Ray tutvus, oli mulle tuttav neljandast Potteri filmist. Must huumor on võrratu ja eriti kui seda tuleb läbi tülpinud iirlase, kes kultuuri ei kannata. 

Ilus koht oli see Bruges. Õrn lumesadu ja pimedad vanalinna tänavad andsid tuntavalt filmile teatava tunnetuse. Mõlema saatus ei olnud kaugelt ette näha ja saatuse lähenedes ei soovinud ma selle täitumist. Ülemuse Harry kohale ilmumine pani rattad käima ja juhuslikel kokkusattumustel ristusid kõige kolme teed üsnagi traagiliselt. Ray saigi just võimaluse uuesti alustada, aga selle võimaluse säilitamiseks võttis Ken ootamatu sammu, mida ma tegelikult üldse ei näinud tulemas(või ei tahtnud näha). Lõpp oli ootamatu nagu The Wrestler, sest mõlema puhul ei antud vastust küsimusele: Mis edasi?  Tõesti suurepärane film. Ajaviitest on asi kaugel, väga kaugel. Kõige rohkem jäigi kummitama lõpp, mis jäi kuidagi lahtiseks, aga tegelikult siit ainult ühte lõppu saabki järeldada.

Noh, eks see jääb meie otsustada, aga mina tahaks In Brugesi varsti juba uuesti vaadata, sest ühest korrast jääb kindlasti väheks.

8,5/10