The Happening 2008

Lavastaja: M. Night Shyamalan

Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo jne.

Hiljaaegu Videoplanetisse sattudes jäi silme ette alles välja tulnud M. Night Shyamalani uusim teos The Happening. Tuli täitsa üllatusena, et juba müügil. Ostsin ka kohe ära. Esmalt nägin seda kinos ja teadsin kohe, et selle peab ostma. Üldse on mul Shyamalani filme vähe ostetud, sest enamus on "kalapoest" saadud. Eks varsti hakkan seda viga parandama. Mul on mingi teatud nõrkus tolle andeka hindu filmide suhtes, sest alati suudavad need mulle midagi uut ja huvitavat omapärases vaatevinklis pakkuda. Ega The Happening suurt erinevam ei olnud. Shyamalani filme kiputakse alati seostama õuduse või muu õudusfilmide nähtustega. Mina sain The Sixth Sense ja Unbreakable järel aru, et tema poolt tuleb erineva temaatikaga filme ja alati kipub esikohal olema inimesed (perekond, mingi grupp inimesi vms). Toome näiteks Lady in the Wateri. Muinasjutuline sisu, näkid ja muu säärane ning film oli suurepärane. Seetõttu ma ootangi iga kord Shyamalanilt midagi eriliselt head. Seda ma sain ka The Happeningu näol.

The Happening toob meie ette versiooni võimalikust inimkonna niiöelda hukust. Nii kaugele küll ei jõutud, aga siiski midagi taolist oli toimumas. Filmi keskmes on Elliot oore, tema naine Alma, sõber Julian ja tema väike tütar Jess. Kui Central Parkis puhkeb vägagi kummalise ja äkilise iseloomuga surmatoov epideemia, siis Elliot eesotsas püütakse üheskoos põgeneda tundmatu eest.

The Happening on jällegi täiesti tuntav Shyamalani kätetöö. Isegi aeglane, aga kurjakuulutav algusmuusika oli olemas. Filmi tegi huvitavaks uudne mõte surmavast katkust (või kuidas seda nimetada) ja samuti ka tegelased. Oli näha, et kõik olid täiesti normaalsed inimesed, kes kõik lihtsalt kartsid ümberringi toimuvat. Eriti muiet esile tõstev oli Ellioti naine Alma (Zooey Deschanel), kelle tühi pilk tundus teatud stseenides täiesti eriskummaline. Kummaline oli näha Wahlbergi kehastamas liigagi tavalist meest. Isegi hääl oli vastavalt pehmemaks keeratud. Muidugi peaks mainima ka muusikat. Juba algusmuusika lubas,et peaks ka soundtracki hankima. Nii ma tegingi. Palju kuulutati, et vot nüüd tuleb esimene Shyamalani kõrge reitinguga film, aga ega need surmad nii häirivad ei olnudki. Pigem hoopiski huvitavalt läbiviidud. Näiteks massienesetapud ehitusel, kus üsnagi vaikses õhkkonnas inimesed lihtsalt prantsatasid ja prantsatasid vastu maad. Üsnagi õõvastav, kui vaatad filmi täiesti üksi ja täielikus vaikuses. Üks läbivamaid elemente filmis oligi nimelt vaikus ja teemakohane muusika. See mõjus isegi päris hästi, sest ilma sõnagi lausumata sai aru mis masti tegelasega tegemist on. Näiteks kurb oli näha Juliani oma otsa leidmas ja mis jällegi toimus vaikuses.

Sisaldab spoilereid!!!

The Happeningu lõppu võib võtta kahte moodi, sest ühelt poolt sai see katk läbi, aga teiselt poolt tundus, et nakatumisel mängis suur rolli inimeste meeleolud. Näiteks see hotdogi tüüp oma kasvuhoones. Kuidagi kummaline, et seal siis midagi traagilist ei juhtunud. Tüüp veel ise mainis, et õigel suhtlemises kasvavad taimed paremini. Võib olla oli see vihje, et aru saada katku levikust. Samuti anti vaatajale vihjeid Ellioti näol, kui ta päris alguses mesilaste kadumisest rääkis. Vana naine oma majas ajas tegelikult rohkem hirmu nahka kui katk ise. Temagi sai kiiresti otsa. Võib olla oli seegi põhjustatud vihasena taimede keskele minekust.

Mainiks veel seda, et taimede rünnak nii ulmeline ei olegi. Taimed pidavat ka hädasignaale saates või mingit muud moodi lehti söövaid loomi ründama. Oma tõetera on ikka sees, aga siiski ulmelisevõitu vormis. Täit vastust nagu ei saagi, aga Shyamalani puhul nii see ongi. Ise peab ka siiski mõtlema ja pakkuma oma versioone filmist, eks sellepärast lõpp mulle meeldiski. Ei anta nii lihtsalt kätte kogu vastust, vaid jäetakse asi õhku rippuma ja kui film läbi, siis tuleb ise mõelda mis oli ja mis ei olnud.

Shyamalan on jällegi hakkama saanud tugeva filmiga ja mille juures ma nautisin igat hetke. Mulle lihtsalt läheb Shyamalan vägagi hästi peale. Siiamaani on mulle kõik tema filmid meeldinud.

Kuna hindan vägagi kõrgelt Shyamalani võimekust, siis sarnaselt ülejäänutele filmidele väärib The Happening minu poolt ka vastavat hinnet. Vanemad filmid on olid siiski mõnevõrra võimekamad, kui seekordne üllitis, kuid samal tasemel on The Happening ikkagi.

8/10