Stranger Than Fiction 2006

Lavastaja: Marc Forster

Osades: Will Ferrell, Maggie Gyllenhaal, Dustin Hoffmann, Emma Thompson jne.

Will Ferrelile mõeldes jõuab alati mu silme ette mõni absurdne komöödia. Näiteks võiks tuua Ballad of Ricky Bobby, mis oli küllaltki jabur, aga siiski meelt lahutav film. Viimased filmid nagu Step Brothers, Semi Pro ja Blades of Glory ongi mul veel nägemata. Eks tegelikult suurt huvi nende vastu ei olegi. Ferrelli on ikka tore vaadata, aga mõndasid tema filme vaadates tekib tahtmine oma ajaga midagi muud peale hakata. Stranget Than Fiction muutis mu arvamuse aga täielikult. Poleks iialgi uskunud, et Ferrell suudab ka mõnes tõsiseltvõetavas ja pealekauba päris omapärases filmis näidelda. No jah, paistab et eksisin. Stranger Than Fiction oli tõesti üks üsnagi omalaadne teos, mis pakkus huvi eelkõige huvitava mõtte pärast.

Peategelaseks on kohmetu ja häbelik Harold Crick, kelle elu on siiamaani kulgenud piinlikult korrektselt. Töötab maksuametis ja on oma igapäevase rutiinse ja vaikse paberimäärimisega rahul. See aga kestab päevani, mil Harold hakkab kuulama naise häält, kes dikteerib täieliku täpsusega iga pisimagi Haroldi liigutuse. Hammaste pesemisest kuni bussi peale jõudmiseni. Ta püüab küll sellele seletust leida, aga midagi ei aita. Ja siis ta kuuleb, et hääl tema peas otsustab Haroldi tappa. Nüüd püüab Harold iga hinna eest leida hääle allika ja ära hoida oma surma.

Nagu ennegi mainisin, et Ferrell üllatas mind väga positiivselt. Tal oli ikka selline tobe irve näol, aga siiski ta suutis oma rolli täies tõsiduses välja tuua. Filmi juures mulle istus hästi just huvitav mõte jutustajast, kes dikteerib kõiki Haroldi tegevusi. Inspiratsiooni tupikus vaevlev tragöödiate autor oli samuti kentsakas tegelane. Eriti kui ta mõtles erinevaid versioone Haroldi surmast kujutades end seismas kõrghoone katuse serval. Huvitav lähenemine oli näidata ka neid arvutusi või mõõtmed Haroldi tegemiste ümber. Arvud ja kraadid iga nurga peal. Filmi oli kaasatud ka Dustin Hoffmann ja Maggie Gyllenhaal. Miskipärast The Dark Knightis Rachelina Gyllenhaal mulle eriti ei sümpatiseerunud. Ei teagi mispärast. Võib olla meedis mulle Katie Holmesi rohkem Rachelina näha. Aga näed, siin filmis Will Ferrelliga oli mulje hoopis teistsugune. Ta hakkas mulle näitlejana otsekohe meeldima. Arvan, et nüüd saab teda The Dark Knighti uuesti vaadates hoopis teise pilguga jälgida. Hoffmann oli samuti oma tavapärases vormis. Ta on ja jääb andekaks, kuigi mulle tunduvad tema viimased rollid kehamiimika tõttu kuidagi sarnased. 

Filmi kulg oli tegelikult märksa rahulikum kui ma enne arvasin, aga mulle meeldiski seetõttu vist rohkem. Huvitav oli jälgida Haroldi tegemisi ja tema raske algusega läbisaamist pagaritüdrukuga, keda Harold pidas algselt maksmata arvete pärast anarhistiks. Kirjanik ehk Emma Thompson oma lõpetamata tragöödiaga oli ka paras veidrik, kellele meeldis miskipärast oma sigaretid pooleli jätta ja salvrätikusse toppida. Ei tea mis värk sellega siis oli?=)  

Lõpp oli samuti igati sobilik. Veidi etteaimatav, aga selle võib andeks anda, sest tegelased olid huvitavad ja eks nemad olidki filmi pidepunktiks. Haroldist sai ka lõpuks inimene. Enne masendav maksuametnik ja pärast õppis veel oma väikest elu ka hindama ning täie eest elama.

Mõnus film. Tekitas kohe hea enesetunde. Piisav kogus huumorit ja omapärast fantaasiat.

7,5/10