Behind The Mask: The Rise of Leslie Vernon 2006

Lavastaja: Scott Glossermann

Osades: Nathan Baesel, Robert Englund, Angela Goethals jne.

Igal slasheril on omad tuntud küljed, mis korduvad ajast aega ja filmist filmi. Me kõik teame, et Jason Vorhees ei pea mitte kunagi oma filmides noori kiimas teismelisi taga ajama. Tema kõnnib rahulikult ja senikaua ta jalutabki kuni abitu nooruk takerdub meeletult joostes kuhugi või siis kuldse reeglina jõuab rahulikult matšeetega aega veetev Jason tormakatest noortest ikkagi ette. Ei pea muidugi rääkima ainult Camp Crystal lake`i rõõmsast elanikust, sest olemas on ka Mike Myers Halloweenist ja Freddy Krueger Elm Streetilt. Iga film on omaette kuulsusega slasher oma isikliku kurjakuulutava sarimõrvariga. Umbes sellise sissejuhatuse tegigi BtM:TRoLV. Ja edasi hakatigi jälgima ühe rõõmsa saladusliku sarimõrtsuka ettevalmistusi uueks ja uhkeks tapatalguks.

Lugu leiab aset Glen Echo nimelises linnas, kus võttegrupp veedab aega Leslie Vernoni nimelise mehega, kes plaanib maksta kätte unisele linnakesele oma julma hukkamise eest. Kõiki ettevalmistusi hakatakse tasapisi filmima ja Vernon on meeskonnale igati abiks. Olukord hakkab aga pingeliseks muutuma kui põnevil dokfilmi tegijad saavad lõpuks aru, et nende väike film lõpeb ainult ühe versiooniga ja see ei tähenda mitte midagi head Glen Echo elanikele või neile endile.

Meeldivat nalja pakkus filmi alguses erinevaid sarimõrtsukaid kirjeldanud käsikaameraga üles võetud kaadrid, kus näidati Myersi ja Kruegeri kodutänavat ning Vorheesi pelgupaika Camp Crystal Lake`i. Kirjeldus toimus täie tõsidusega ja isegi mina pidin minema filmiga kaasa ning tunnistama, et need jõhkrad roimarid olid/on ka päriselt olemas. See oli koomiline, sest neid kuulsaid maniakke on raske tõepähe võtta, aga filmi tarbeks tasuks siiski poolteist tundi veidi tõde moonutada. Enamus filmist oligi üles võetud käsikaameraga ning seega just dokfilmi stiilis, kuigi kõik muu, mis ühte doki reeglina ei kuulu, oli samuti olemas. Leslie Vernon oli Glen Echo legend, mis kirjeldas ühe lapse hukku järsus koses. Aga nüüd see sama lapsuke naaseb Leslie Vernonina, et kätte maksta oma mõrvaritele. Selleks hakkab ise päris kõhn vennike tegema usinalt plaane ja muud sarnast, et olla valmis tähtsaks õhtuks, kui saab hakata lolle noori lõikuma või mõnel muul verisel kombel rappima. Kaamera jälgis Vernonit kõikjal ja selle tulemusena tambiti maatasa niigi õhkõrnad slasherite klišeed. Põnev oli näha punaseks tõmbunud näoga Vernonit, kes oli äsjasest kordaminekust ülemeelikuks muutunud. Ta istus võttegrupiga autos ja selgitas neile avameelselt, missugused on tema arvatavad ohvrid, kes on Vernoni vastu astuv süütu näitsik ja millised noorukid on määratud kiirele või aeglasele vägivaldsele surmale. Nii ta siis seletaski üksikasjalikult lahti erinevaid eeltöid, et muuta tapatalgu huvitavamaks ja traditsioonilisemaks. Neist andekamad olid näiteks noore kohvikuneiu hirmutamine põõsas ja sama süütu noorukihakatise huvi suunamine tema ja Vernoni ühisele sugulastevahelisele minevikule, et luua perfektne uuriv sündmuste käik. Neiu hakkas uurima ja tegi kohutava avastuse ning siis kiljus maskis Vernonit nähes nagu ratta peal. Täpselt nagu lugematutes sama žanri filmides.

Ühe sarimõrtsuka kohta oli Vernon kuidagi jõuetu välimusega, aga hiljem sain selgelt aru, et jõudu tollel jätkub pea et igaks otstarbeks, mida tema raske töö nõuab. Näitleja tundus ka olevat üsnagi ebasobiv antud rolli, kuigi pikapeale harjusin kenasti ära. Koos võttemeeskonnaga külastati ka vanakooli meest, kes jagas Vernonile samal rõõmsameelsel ilmel viimaseid näpunäiteid, et suur tagasitulek oleks ikkagi suurejooneline kordaminek. Vanakooli mehel oli naine ka, kes kiitis tapatalgu pidamist vägagi heaks. Esimene pool filmist keskenduski ettevalmistustele ja selgitustööle, et rahulikut lahti seletada eduka sariroimari teguderohke päev. Eks see oli kõige huvitavam. Sain ju näha uut stiili slasherit, mis võimaldas kõik klišeed uutmoodi läbi elada. Edasine, mis hõlmas noortele kallaleminekut, enam nii uudne ei olnud, aga ka plaanikohasele tapatööle tõmmati kriips peale, sest seni luuludes viibinud filmijad otsustasid Vernonit kuidagi peatada. Filmi ülesehitus oli igati huvitav ja uut mõtet rakendati oskuslikult ning selle teo eest jagan ainult kiitust, kuigi lõpusirgel mindi vanamoodsale teele ja talluti vanamoodsa slasheri rada. Lõpp oleks võinud küll teisiti olla, aga ma üldiselt siiski väga ei kurda, sest mõte oli hea ja kõik need karvased ja sulelised said tänu BtM:TRoLV-le uue näo. Sadistlik abielupaar ja noormehe Vernoni pidev kinnisidee täiuslikust mõrvade jadast lisas omapärast lähenemist anult juurde ja juurde. Vernoni riietusel polnud ka midagi häda, täitsa korralik psychotic maniac on a rampage. Plaanipäraselt kokku sobitatud kindlad ohvritüübid valgusid laiali, aga lõpus välja tulnud kaval sisupööre tegi mul meele ainult rõõmsamaks, sest tore oli näha, et uus mõte kasutati enam vähem täisväärtuslikult ära, kuigi tempokus kuskil filmi keskpaiku andis soovida.

Andekas mõte, üldjoontes uudne ja huvitav tuul slasherfilmide hulgas.

7,5/10

The Needle 1988

Lavastaja: Rashid Nugmanov

Osades: Viktor Tsoy, Marina Smirnova jne.

Just hetk tagasi mõtlesin, et ei raatsi enam uuest ühisest filmivaatamisest kirjutada, aga siis meenus, et homme kooli minu jaoks ei ole ja siin ma nüüd kirjutangi. Ei oskagi kohe arvata, et mitmes ühine film on see nõukogude-aegne teos, mida blogijad siin enne mind juba jõudsid kirjutada. Ei teadnud enne vaatama asumist filmist halli haisugi ja eks seda põnevam oli ka sündmustikku jälgida. Ütleks, et The Needle/Igla oli üsnagi huvitav ja mitmekülgne kogemus.

 Peategelane Moro saabub Alma Ata(?!?) nimelisse linna, et võlgnikelt raha hankida. Alguses veedab ta aega nende otsimisega ja siis tegeleb juba võlgnikuga, kes paistab olevat veelgi suuremates võlgades kui Moro rahanatuke. Üks juhuslik kähmlus ja kohtumine kunagise sõbratari Dinaga viivad Moro abivalmiduse teele, sest Dina on sattunud morfiinisõltlaseks. Morfiini kaubitsemisest tekkivad aga omakorda uued probleemid, mis ei taha ega taha Morot ega ta sõpru rahule jätta.

Moro oli üks veider tegelinski. Kõndis tähtsa näoga, sirge seljaga ja ei tundnud tal olevat ühtegi muret. Esimene kohtumine vana sõbra ja võlglase Spartakiga laabus väikese põgenemise ja toru otsa ronimisega. Üpriski koomiline vaatepilt, sest surmvaikne mustas tagis Moro tundus olevat Spartakile miskitmoodi otsekui hukutav sõnum taevast. Moro oli jah väga vaikne sell, kes rändas mööda tänavaid, et raha kätte saada. Vägagi meeldejäävaks osutus Moro seismine ühe korteri ukse taga, kust kostus muidugi vanema naise vihast sõimu. Tuli kuidagi tuttav ette mõnest seigast oma elust. Keskne teema seisnes Dinas, mitte võlanõudmises. Dina oli nõela otsa sattunud ning Moro hea mees tuli ja viis naise väikesele võõrutusravile mulle tundmatuks jäänud kõrbealale. Filmi rikastasid mitmed huvitavad kaadrid, mis mingil määral vihjasid unenäolisusele ja narkolaksu all olemisele. Vahel tundus, et Moro ise ka süstib endale midagi sisse, aga mees jäi õnneks puhtaks. Pikaldased dialoogivabad stseenid jätsid mulje, et tegu pole mõne suvalise vene kinoga, sest film oli üllatavalt kummaliselt üles ehitatud. Alguses jäi mulje, et toimuvat jutustatakse raadiost kõlava monoloogi abil, aga hiljem see kadus ja sinnapaika temake jäigi. Dina ei olnud just eriti normaalne noor neiu, sest too oli kuidagi kummaline isegi ilma morfiinita. Kandis valget maski ilma selge põhjuseta ja üldsegi osutus ta veidralt vaikseks. Ülejäänud tegelased nagu Spartaki bande olid parajad tohmanid. Mitte just otseselt, aga nende välimus ei vihjanud küll mitte mingile soliidsusele. Eriti palju nalja pakkus mantlis vanem mees, kes otsutas alatasa ringi kepsutada. Moro oli oma kõhna kehaehituse poolest lühidalt öeldes äkiline löömamees, kellest igaüks jagu ei saanudki. Lõpuks saadi, aga selle jutu jätan filmi vaatamise ajaks. 

Kõrbelisel alal veedetud aeg oli mõnusalt rahuliku kulgemisega. Moro aitas Dinal sõltuvusest vabaneda ja ta ise korraldas oma elu nagu vähegi oskas. Mulle tundub, et Morot kehastanud näitleja ei olegi vist puhas venelane. Ta tundus olevat midagi sinna Aasia kanti, aga ega ma täpselt ei tea ka. Tagasi jõudes tegi saatus kannapöörde ja Dina jaoks asjalood muutusid jällegi halvemuse poole. Moro võttis kõike väga rahulikult, kuigi tema sõbar Spartak pidi just Moro rünnaku pärast võlanõudjate eest peitu pugema. Ka too oli pehmelt öeldes veidi lollike. Kui Moro teda külastama tuli, siis Spartak hüppas niisuguse kiiruga ühte auku, et mul jäigi kahtlane mulje tolle elunatukese pärast. Aga auku hüppamise tulemus oli hoopiski erinevam, kui oleks oodanud. Mainimata ei saa jätta Spartakit külastanud jõmmi õlle soomise meetod. Too ajas klaasi rahumeeli üle ääre ja siis laual ruumi tehel lõhkus ka ühe pudeli ära. Vot see oli koht, kus sai veidi enda ette lolli näoga vaadatud. Morfiini kaubitsemisest tuli lagedale väike vargus ja süü kandus Morole. Kapid saadeti peale, aga Moro näitas võimu ja jagu ta neist saigi. Kusjuures huvitav oligi näha kakluse lõpptulemust just hiljem, kuigi samas tundus selline paigutus veidi liiga ebamäärane. Aga miks ka mitte niiviisi toimetada. Hästi mõjus äkiline ilmamuutus. Enamus ajast oli liiv, päike ja veel kord liiv ning siis ilmus pehme lumi pimedatele tänavatele. Blogijate hulges tekkis küsimus, et miks toda doktorit säästeti. Aga äkki Moro nägi temas ära lihtsa pugeja ja lolli, kes ei väärigi tema puudutust, kuid samas ta just seda vääriski, sest Dina oli doktori tõttu jälle samasuguseks muutunud. Ah ei tea, eks see jääb meie endi mõistatada.

Kobe teos küllaldase huumori ja karmi reaalsusega. Võib olla oleks võinud olla veidi teviklikum ja seega ka pikem, aga ka nii töötab kenasti.

7/10

Last Ride 2009

Trailer ja poster juulis linastuvale Hugo Weaving`u värskele filmile Last Ride, kus ta kehastab isa, kes oma pojaga mööda Austraaliat põgeneb võimude eest. Jään ootama, sest Weaving on alati oma rollides vägagi sümpaatne olnud. Ka film ise tundub midagi märkimisväärset olevat.

Half Light 2006

Lavastaja: Craig Rosenberg

osades: Demi Moore, Hans Matheson, Henry Ian Cusick jne.

Õudukamaiguline draama/põnevik, kus peaosas nägin üle väga pika aja jälle Demi Moore`i. Miskipärast ei suuda ma meenutada, mis võis olla viimane film, kus ma teda nägin. Aga noh see-eest oli üsnagi meeldiv Moore`i jälle aktsioonis näha. Filmi sain kätte Elioni DigiTV filmilaenutusest 15 eegu eest ja õnneks ei pidanud väga ka kahetsema. Mitte päris õudukas, aga siiski draama pool kandis end korralikult üleval ja see suutis isegi uinutada valvsuse lõpupöörde suhtes.

Kirjanik Rachel Carlson ja tema kirjanikuhakatisest mees kaotavad õnnetu juhuse läbi oma lapse. Rachel ei pea pingele vastu ja otsustab uue raamatu tarbeks minna kuhugi, kus oleks võimalikult vaikne ja vähe rahvast. Nii ta suundubki ühte Šoti rannikuäärsesse külla, kus ta tutvub ka kohaliku majakavahi Angusega. Uhkes üksinduses tunneb naine, et tema kadunud poeg on ikka ta kõrval ja püüab talle midagi öelda. Asi jääbki saladuseks, kuni juhuslikul kokkulangevusel tuleb ilmsiks majakavahi saladus. Ja sellega asi veel ei piirdu, sest poeg hoiatab ohu eest, mis on veelgi lähemal kui majakavaht Angus.

Eelarvamus oli vägagi tugev, sest filmi trailerit vaadates ei paistnud seal midagi üllatavat olevat. Aga vaatama asusin ikkagi, sest mulle lihtsalt meeldivad õudukad. Mis ma selle vastu ikka teha saan? Esialgu mõtlesingi, et peangi nüüd pettuma, aga kui naine suundus Šoti ranniku äärde ja seal oma üksinduses aega veetis, siis tänu imekaunile muusikale ja kargetele loodusvaadetele muutus film taas huvitavaks. Esimene pool keskenduski Rachelile ja tema pingutustele, et kirjutada valmis oma uus krimiromaan. Ei olnud see üldse lihtne ülesanne tema jaoks. Niisiis ta rändaski pidevalt ümbruskonnas, et ühte ainsatki inspiratsiooniallikat leida. Vahepeal kummitas teda ka surnud poeg, aga miskipärast tundus poja kohalolek hoopis isegi väga kõrvalisena, sest filmi esimene pool ega ka vast teine ei pool ei pööranud poisile erilist tähelepanu. Draama osakaal oli suur, sest kogu filmi keskpunkt oli majakavaht Angus, kellesse Rachel muidugi lootusetult armus. Angust kehastas Hans Matheson, kes on mulle vägagi tuttav Inglise teleseriaalist Doctor Zhivago, kus ta tegi koos Keira Knightleyga suurepärase rolli peategelasena. Ka siin oli ta täitsa hea, kuid mitte midagi väga märkimisväärset. Nii et Anguse ja Racheli vastastikune tõmme oli lootusetult alati esiplaanis. Aga polnud viga midagi, sest neid saatis alatasa kaunis šoti rahvamuusika või mõni teine vaikne pala rahvapilli saatel. 

Vahepeal hakkasin mõtlema, et kuhu see kõik ka välja jõuab? Aga kaua ootama ei pidanud, sest poja hoiatus varjuderiigist osutus huvitavaks lahenduseks. Oleksin pigem oodanud ühele õudukale omaselt pimedas ringi kompamise ja lootusetult eksinud ilmega naise hirmunud appihüüdeid, aga vot nii lihtsalt asjalood ei kulgenud ja selle üle olin ma väga õnnelik. Kauni muusika ja mägismaaga pikk sissejuhatus tasus end täielikult ära, sest see muutis minu kui vaataja huvi uimaseks ja seda hõlpsamini sai ligihiiliv pööre lähedale ronida ja rünnata. Kahjuks ei olnud film just eriti originaalne ning seetõttu võis peas sündmuste käiku juba ette ennustada. Õnneks suutis Half Light siiski vähemalt huvitavana paista ja muutuda meeldivaks tänu muusikale, loodusele ja inimestele. Majakavahiga seoses tuli ilmsiks mingil määral üllatav muutus muidu draamarikkale õudusloole, kuid ka see oli üks versioonidest, mida võis ette arvata. Ei noh, tubli film. Suutis olla ilus ja samas edukas õuduslugu, kus õudus polnudki tähtis. Demi Moore`i oli ikka oma tuntud headuses ja kohalikut šotlased oli samuti muhedad. Eriti üks tüse vanamees habemega. 

Suur püant oli tubli püüe tuua film näilisest õudusest reaalsusse, aga eks oleks ka teisiti saanud filmi lahendada. Aga muidu väga meeldiv ja rahulik thriller või midagi taolist.

6/10

Renaissance 2006

Lavastaja: Christian Volckman

Osades(hääled): Daniel Craig, Ian Holm, Jonathan Pryce jne.

Pea igas mõttes filmilik animatsioon tundus mulle koheselt huvitav ja õnneks ei läinud ootusärevus suuremas osas aia taha. Põhimõtteliselt oli Renaissance pigem film, mis oli kaetud animatsiooniga. Huvitav, kuidas sellist asja nimetatakse? Mina pigem ei oska selles suhtes eriti arvamust avaldada, aga tänu üksnes mustale ja valge pildile muutus tulevikuühiskonnas aset leidev uuriv lugu meeldivaks ja omapäraseks väikeseks elamuseks.

Aasta 2050. Pariis. Linn on täielikult kõikvõimlike jälgimisseadmete mõju alla ja kõik on võimude poolt kontrollitav. Avalon on linna suurim firma, mis lubab kliendile noorust ja ilu. Kui nende noor ja andekas teadlane röövitakse, hakkab asjaga tegelema uurija Karas, kes oma minevikumälestustega võideldes püüab lahti harutada pealnäha lihtsa juhtumi.

Mustvalge pilt lõi Pariisile tõeliselt uue ja tumeda külje ning tänu sellele vaatasin kogu sündmustikku hoopis teise pilguga. Sisu areng jäi iseenesest veidi isegi liiga keskpäraseks, aga siiski ka keskpärasuses leidus mõni huvitav pööre. 2050. aasta Pariisi juures ei olnud küll midagi väga originaalset, aga klaasistunud linna oli põnev jälgida ja muidugi omas selle juures tähtsat rolli just musvalge animatsioon. Tegemist on Inglise ja Prantsusmaa teosega, kuid peamiselt oligi kuulda ainult inglise keelt, kuigi kõik nimed olid just prantslaste omad. Sisu arenes kohati väga etteaimatavalt ja tavapärases võtmes, mida omavad enamus põnevikud või muud karvased ja sulelised. Daniel Craig andis hääle Karas`ele, kes oli palju näinud ja tundnud politseinik. Seegi asjaolu aina süvendas tuttavat tegelaste tutvustamise viisi. Esimene pool filmist ei üllatanud mitte millegagi ning minu peamine tähelepanu oli pööratud animatsioonilisele küljele, mis oli tõesti vägagi andekalt välja kukkunud. Musta ja valge koosmäng erinevates olukordades andis rohkem rõhku tegevusele kui millegile muule. Näiteks kui keegi liikus siseruumis, siis kujutati ruumi konstruktsiooni ja tegelast selle keskel. See oli üpriski huvitav vaatepilt ja seda kordus ka mitmeid kordi. Aga ainult piisavas koguses, et mitte muutuda tüütuks. Mõnel korral jäid näoilmed veidi nurgeliseks, aga enamuse ajast olid tegelastevahelised dialoogid hoopis teise vaatenurgaga ja ilmega. Erinevad stseenid akende ees kasutasid ära musta värvi, et sulanduda ülejäänud ümbrusega kokku. Ka see omadus domineeris kõikjal filmis.  Teostuse pool oli Renaissance`l sobilikult kõhe ja tumedates toonides. Kohati meenutas Sin City`t, aga tegu on hoopiski teistlaadi filmiga.

Avalon oli suurfirma. mis tegeles ilu ja nooruse taastamisega. Noore ja andeka teadlase rööviga tutvus Karas teadlase õe Ilonaga, kellega arenes tal kohustuslik armulugu. Üldsegi enamus sisupöördeid olid rahuldavad, aga üldsegi mitte üllatavad. Omaette sai edukalt põhjustest ja tagajärgedest mõelda, kuid ikkagi jäi sees kripeldama, et ma olen juba midagi sellist kuulnud ja näinud ning seega ei pakkunud põhjuste uurimine suuremat sorti pinget. Aga ega silmad ekraanilt ei lahkunud, sest huvitav oli ikkagi, aga lõpptulemus muutus käega katsutavaks juba palju aega enne filmi lõpuminuteid. Õnneks kõik nii etteaimatavaks ei osutunud ja eelkõige lõpp otsustas olla uudne ja teistsugune kui kõik eelnev toimunu. Kui võtta arvesse kogu lugu Avaloni ahnusest ja tegudest, et saavutada esmane eesmärk, mis on nende käehaarde ulatuses, aga siiski liiga kaugel, et seda täielikult omada, siis üldjoontes võib julgelt rahule jääda. Avaloni ilu ja nooruse otsingud ja sellega kaasnenud minevikupatud ilmusid aeglaselt ja arusaadavalt, aga ka selle juures leidus mõni uus seik, mis lisandus loogilise loo juurde, et anda juurde üllatusmomente. Erinevad tegelased oli parajad klišeed, aga loodud keskkond hoidis neid sirge seljaga üleval nagu see juhtus kogu filmiga. Ilma mustvalge animatsioonita poleks Renaissance silmale ei ilu ega põnevust pakkunud. Kõhe atmosfäär kogu linnas oli omal kohal ning tihe lume-või vihmasadu mustal taustal lisas ilu ainult juurde. Lõpupoole arenenud erinevad muutused muidu teada tuntud jutustamisviisi pingutasid loo selliseks, et oli midagi, mida arutada ja üldsegi palju uusi mõtteid, mille üle niisama juurelda.

Veidi kahvatu, kuid elujõuline sisu, aga kaunis animatsioon, mis tõi filmile hulganisti huvitavaid ja teistsuguseid külgi juurde.

7,5/10

Surrogates 2009

Sügisel ilmutavad end Bruce Willis ja Radha Mitchell Jonathan Mostow`i samanimelisel koomiksil põhinevas ulmekas, kus lähitulevikus võib igal inimesel olla oma isiklik robotkloon. Trailer on huvitav, kuid ega rohkem ei hakkagi ootusi tõstma, kuigi filmil tundub olevat üsnagi arukas mõte. 

SURROGATES trailer in HD

Funny People 2009

TV Spotid ja trailer Judd Apatow`i uuele fimile, kus peaosas ilutsevad Adam Sandler ja Seth Rogen.

Kuna Sandler on mu isiklik lemmik, siis jään huviga ootama, aga sama võib ka Seth Rogeni kohta öelda. Tundub olevat nii draama kui ka komöödia. Nii et ühesõnaga Funny People võib täiesti asjalikuna välja kukkuda. Trailerid juba iseenesest kisuvad irve näole ja mulle paistab, et tegemist pole pelgalt lihtsa komöödiaga.

Trailer:

Kolm TV Spoti:

JCVD 2008

Lavastaja: Mabrouk El Mechri

Osades: Jean-Claude Van Damme, Francois Damiens, Zinedine Soualem jne.

Esimene asi, mis Van Damme`ga seoses pähe tuleb, on akrobaatilised kaklused jalgade abil. vanasti sai ta filme päris palju nähtud, kuigi ega nad isegi põnnina mulle eriti ei istunud. Sisutühjad karmi mehe kättemaksu või mingi muu tagamõttega möllufilmid. Siiani näitab neid Kanal 2 peaaegu, et igal teisipäeval. Enam küll mitte nii palju, aga Damme`t nägi ikka ja jälle alati Kanal 2-st. Miskipärast on ta pea, et igas oma filmis üsnagi sümpaatne tegelane, kuid sündmusterohke tegevustik, mis on alati jabur good vs. evil, rikub ta tegelase lihtsalt ära. JCVD on aga hoopiski midagi muud. Seda ei saa mitte mingi külje poolest mehe eelnevate filmidega võrrelda. Võiks öelda, et JCVD on esimene TÕELINE film Jean-Claude Van Damme´ga peaosas.

Van Damme on vananemas ja tema kuulsus on tuhmumas. Noored tõusikest lavastajad võtavad veterani iseenesestmõistetavalt ja keegi ei paista hoolivat, mida tal oleks öelda. Ühes oma maksuprobleemidega suundub ta kodulinna Brüsselisse. Belgias on ta ehe kuulsus ja iga nurga peal tuleb keegi suure tervitusega vastu. Ühel hommikul satub ta pantvangi ühes postkontoris. Röövlid tunnevad Van Damme ära ja ajavad röövi tema kaela. Nii püüavadki võimud päästa inimesi Van Damme küüsist, kui samal ajal ta ise püüab hinge sees hoida ja röövlitega veidikenegi tingida.

Õnneks võtsin JCVD ette teadmisega, et tegemist pole järjekordse märuliga. Kokkuvõttes peaks see siis olema Prantsuse ja Belgia põnevusdraama, kuid inglise keelt sai siiski palju kuulata. Esimest korda elus sain näha, kuidas Van Damme räägib oma emakeeles. Isegi veidi võõrastav oli näha teda sellises teatavas rahulikus keskkonnas. Film algaski järjekordse läbinisti tüüpilise märuli filmimisega., mille lavastajapuldis istus mingi noor ennast täis hiinlane. Van Damme andis oma parima, kuid ega temagi juba kõrgemas vanuses kõike ei jõua teha. Aga noort lavastajat see ei vaevanud ja saatis mehe lihtsalt pikalt. Maksuvõlad kaelas ja eksnaine võtab ka lapse ära ning kõik tänu sellele, et kohtus kasutati põhjenduseks Van Damme filme, mis kõik on vägagi vägivaldsed. Kõik see koormus mõjub mehele rusuvalt ja seda on Jean-Claude Van Damme muserdatud ja vananenud näost selgelt näha. Üldsegi sai tänu sellele filmile pikemat aega tegutsenud actionstaarile heita hoopiski teine pilk ja seepärast tundus ta mulle sümpaatsem kui kunagi varem. Nii suunduski USA-s kannatanud belglane kodulinna Brüsselisse. Mees ei saanud rahulikult tänavalgi kõndida, sest kohe haarati hõlmast kinna ja karjuti suurest õnnest: "Van Damme, Van Damme!!" Rahvuskangelase staatus juba vist. Ühe sellise kokkupuute järel sattuski Damme kamba röövlite kätte, kes olid postkontori üle võtnud. Ega needki kuuehõlmast kinni haaranud tüüpidest erinenud, sest vähemalt üks või kaks neist särasid õnnest, et saavad elusuuruses märulistaari näha. Suitsukate tekitati tänu Dammele, sest ta sunniti telefoni otsa, kui võimud röövijatega rääkida tahtsid. Tänu pantvangi sattumisele heideti valgust Dammele kui tavainimesele, kellel on omad hirmud ja mured. Pole ta midagi nii täiuslik. Ka tema tunneb hirmu relva ees ja tema ei pea alati olema esimene, kes pahad mehed kahjutuks teeb.

Filmi kinematograafia oli üllatavalt meelepärane. Kogu aeg oli õhus teatav päikesesära ilmumine, aga muidu oli taust kogu aeg jäigalt hallikas. Ja miskipärast see valik kohe tuntavalt sobis filmile kui valatult. Kogu röövi edasine käik oli suhteliselt tavalistes piirides. Olid relvadega mehed, kes ähvardasid närvilselt kõike liikuvat ja oli üks mees, kes vastupidiselt valitsevale arusaamale, ei osutunud kangelaseks, keda saab pärast värske õhu kätte joostes surmani tänada. Ei, nii see ei olnud. Damme pigem püüdis kambaga sina peale saada, kuid see õnnestus ainult ühega neist, kes oli juba ennegi Dammest kui tema kangelasest vaimustuses. Ega röövi käik ei pidanudki midagi väga erilist olema, sest JCVD on pigem draama, mis kuulub täielikult Van Damme karakteri arengule või vähemalt nii püüti teha. Minu jaoks jäi  seda veidikene väheseks, sest oleksin oodanud mõnda suurt muudatust, mis purustaks endise arusaama Belgia riiukuke suhtes. Neid esines, kuid ikkagi väheks jäi. Pikemat sorti monoloog Van Damme seltsis, kus ta jutustas oma seisukorda näitlejana ja kui inimesena oli huvitav, isegi väga huvitav seik ja arvatavasti see isevärki  pihtimine jäigi filmi põhjapanevaks pöördeks. Mulle see mõjus, sest Van Damme`s sai nüüd näha palju muud, mis oli enne varjatud. Finaal oma kahepalgelisusega oli siiski teine tähtsaim pööre, sest 1. versioon oli justkui just selline sündmuste käik, mida võiks temalt oodata, aga 2. versioon oli külm reaalsus, mis paraku ongi nii tõeline nagu ta paistab.

JCVD on film, mis pakub võimalust näha ja tunda Jean-Claude Van Dammet inimesena. Teostus ise jäi veidi kuivaks, kuid siiski oli see film Van Dammest, mite röövist.

7/10

                                                 Petlik kaanekujundus

Humpty Dumpty - horror film

Tõesti?!? Humpty Dumpty?!?! Tõesti?!?
Raju=)
Sisu ja muud särki ja värki leiab siit

Urban Symphony ja Sandra Nurmsalu - "Rändajad"

Lõpuks ometi sai Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse finaali. Oli ka viimane aeg. Aga kui päris aus olla, siis alates Neiokõsõ etteastet polegi ükski poolfinaalis läbikukkunud esitaja midagi erilist olnud. "Leto Svet" oli niikuinii läbikukkumiseks mõeldud ja vähemalt mina oleksin vastupidisel tulemusel eestlaste pärast häbi tundnud.

Eesti eurolaulu valimistel pole tavaliselt ükski lugudest mulle meeldinud, aga vahel on ka teistpidi. Kuigi ma pole juba viimased 4-5 aastat "Pasavisooni" jälginud, sest milleks vaadata euroopalikke poplugusid, mis lähevad iga aastaga naeruväärsemaks? Õnneks valiti seekord Sandra Nurmsalu, kelle lugu "Rändajad" on tõesti õnnestunud. Andekas neiu ka veel pealekauba ja lugu, mis jääb kummitama just Sandra mõnusalt pehme, kuid samas karge lauluhääle pärast. Tänase päeva jooksul olen ETV-st vist juba kolm korda seda lugu kohanud ja ka alati lõpuni kuulanud/vaadanud. Tõesti tore, et siin väikses Eestis andekaid inimesi ikka leidub ja nad saavad end täiustada kas või siis Eurovisioonil.

Rändajad

The Road 2009

Esimene trailer "aasta tähtsaimaks" filmiks tituleeritud Cormac McCarthy postapokalüptilisel novellil põhinevale filmile The Road. Ja karta on, et sellest fimist tulebki midagi erilist.

Star Wars: The Clone Wars 2008

Lavastaja: Dave Filoni

Osades(Hääled): Matt Lanter, Ashley Eckstein, James Arnold Taylor jne.

Star Wars`i mütoloogiaga olen ma alati sina peal olnud. Sai vanemaid filme juba päris pisikesena mitu korda vaadatud ja nüüd 21. sajandil sai ka uuemat triloogiat korduvalt vaadatud.  Jäin täiesti rahule. Star Wars: The Clone Wars`i eraldiseisev eesmärk on hägune, sest see konarliku animatsiooniga kosmoseseiklus oli lihtsalt üks väike pilguheit Kloonide sõjale, kuid kas see tõesti omab mingit tähtsus kui võrrelda seda kõigi eelnevate filmidega. Minule kui Star Wars`i austajale läks see pooleteisttunnine animatsioon päris hästi peale ja ära ei tüüdanud, kuid tahest-tahtmata tabasin end mõttelt, et mis selle mõte siis ikkagi on?

Sündmustik toimub pärast filmiseeria 2. osa, kui kloonid on Vabariigile appi tõtanud ja nüüd käivad metsikud lahnigud maal ja õhus, et alistada sõda alustanud äärmuslaste robotite armee. Anakin Skywalker ja Obi-Wan Kenobi on kahekesi sõja tulipunktis ja tulemust ei olegi veel niipea näha. Anakinile määratakse noor õpilane ehk padawan Ahsoka Tano. Koos peavad nad suunduma sõjast kaugemale, et otsida ülesse Jabba röövitudpoeg, kuid röövi taga seisab ei keegi muu kui Krahv Dooku, kes püüab neutraalseks jäänud süsteeme ässitada Vabariigi vastu.

Revenge of the Sith oli üle ootuste eepiline finaal veelgi eepilisemale saagale, mis siin maailmas on kunagi ilmavalgust näinud. Ei kurtnud ka The Phanthom Menace`i veidi liiga tuntava lapsemeelsuse üle, sest lõpptulemus oli ikkagi võimas poliitiline kosmosesõda. Attack of the Clones täitis oma eesmärgi suurepäraselt ja eks nii võin ma öelda kogu uue triloogia kohta. The Clone Wars`iga ma nii hell ei ole, sest antud film tundus kohati isegi rohkemgi kui ebavajalik. Meeletut sõda jedide, kloonide ja masinate armee vahel jätkus küllaga ja see mulle just meeldiski. Aga sisu ei kõlvanud eriti kuhugi, sest see ei muutnud mitte midagi kogu saaga jaoks. The Clone Wars tundub olevat ettekääne, et teha Star Wars`i animatsioonina. Ega ma nii väga selle vastu ei olegi, kuid sisu, mis kuhugile ei viinud, hakkas häirima. Eks seda tuleb siis võtta kui  pilootosa uuele samalaadse vormiga sarjale. Inimesed nägid välja liiga puised ja emotsioonitud ning peategelased isegi ei sarnanenud filmiversioonidele. Pealeloetavad hääled klappisid siiki enam-vähem. Selle üle kurta ei saa. Anakini padawan Ahsoka Tano oli üllatavalt ebameeldiv tegelane ja veelgi suurem ebameeldiv üllatus oli õpetaja ja õpilase omavaheline koomilise varjundiga suhtlemine, mis tundus kohati liiga tobe, et olla tõsi. Aga mis seal ikka. Huumorit on selles saagas ju ometigi alati olnud.

Palju ekraaniaega oli antud nendele peenikestele droididele, kes kõnelevad väriseva häälega. Iga natukese aja möödudes juhtus juhmivõitu robotitega midagi naljakat. Omavaheline dialoog oli kuidagi imelik, sest miks ei peaks robotile meelde jääma temale antud koordinaadid, kui ta ise on masin. Huvitav tähelepanek, kuid see pole vist eriline punkt mida kritiseerida. Anakini ja Tano pidev võitlus droidide ja muude elukatega meenutas kohe vägisi vanu aegu, kui filmid alles välja tulid ja suutsid teha väärilise lõpu niivõrd kaua kestnud seeriale. The Clone Wars ei pakkunud peale Kloonide sõja suurt midagi, sest see väike kõrvalepõige, et Jabba poega päästa, oli kuidagi ebavajalik. Kui arvesse võtta poliitilisi salasepitsusi, siis lisas antud film mõningat mitmekesisust ja omapära veelgi rohkem juurde, kuid teostus oli iseenesest tavaline ja ma arvan, et maailm oleks saanud ka ilma selleta hakkama. Vaatasin IMDB`st, et filmile järgneb samanimeline sari. Enne juba oli ju mingisugune sari ja juba ilmub uus. Tundub, et Lucas & Co ei taha suurt rahaallikat käest lasta. Minu poolest lasku käija ja arendagu sisu aina edasi, kuid nad peaksid jääma siiski teleekraanidele, sest kinofilmina The Clone Wars ei suuda mitte kuidagi seista. 

Oma mütoloogia seisis siiski sirge seljaga püsti ja kõik see, mis muudab Star wars`i niivõrd suurejooneliseks ja arukaks, oli olemas, kuid eraldiseisva filmina jääb The Clone Wars väga minimalistlikuks ja ebamääraseks.

5/10

Gamer 2009

Uus trailer Gerard Butleri märulile Gamer.

Möllu on küllaga, kuid sisu meenutab vaikselt juba Death Race`i, aga mõte iseenesest on suhteliselt huvitav.

A Very Long Engagement 2004

Lavastaja: Jean-Pierre Jenuet

Osades: Audrey Tautou, Gaspard Ulliel, Marion Cotillard jne.

Jean-Pierre Jenuet. See nimi seostub mul alati 4-nda Alieni osaga. Kahjuks on paljukiidetud Amelie siiski veel nägemata, kuid kavatsen selle vea õige pea korvata. Jenuet`i sõjadraama ostsin Stockmanni hulludelt päevadelt kuskil aasta tagasi. Mul vahel lööb välja selline loll komme, et ma kipun ära unustama erinevaid filme, mida ma väga näha tahan. A Very long Egnagement`i ma ju ostsin, kuid alles paar päeva tagasi võtsin ette ja asusin vaatama. Peab selles suhtes midagi ette võtma. Aga film ise osutus tõeliselt ilusaks ja samas traagiliseks looks, millel oli vägagi kaunis pildikeel.

I Maailmasõda hakkab lõpule jõudma ja 5 meest ootavad oma saatust Somme`i lahingus. Üks nendest on noor Manech, keda ootab kodus kaunis ja noor Mathilde. Segastel asjaoludel lähevad mehed kaduma ja pärast sõda pole neist enam jälgegi. Mathildele öeldakse, et ta armastatu on surnud, kuid noor naine ei suuda ega taha seda asjaolu omaks võtta. Ta teaks, kui Manech oleks tõesti surnud. Alla andmata hakkab liikumispuudega Mathilde otsima jälgi, mis viitaksid Manechi saatusele. Järeleandmatu naine võtab ette retke, milles tema tuttavad sügavalt kahtlevad, kuid Mathilde teab, et miski või keegi on teda ootamas ja ta saab üks kord teada, mis juhtus tegelikult selles armutus sõjamöllus. Noort Mathildet kehastab võrratu olekuga Audrey Tautou. Olen teda siiani väga vähestes filmides näinud. Peale Jenuet`i filmi nägin teda viimati Da Vinci Code`is. Ta on kuidagi väga omapärase välimuse ja näitlemisvõimega. Antud rollis sai ta hea tööga hakkama. Mathilde oli noorest peast alates olnud kõndimispuudega, kuid samas oli ta ka haruldaselt kaunis. Gaspard Ulliel, kes on mulle tuttav Hannibal Rising`ust, kehastas Mathilde armastatud Manech`it. Mõlemad näitlejad said üheskoos hakkama suurepäraste rollisooritustega. Eks seda võimendas ka filmi meelierutav kinematograafia ja mitmekülgsus. Sõda kujutati sinakalt roheliselt, kuid Pariis või siis Mathilde kodukoht olid heleoranžikad. Selline värvide vaheldus oli mulle üpriski meelepärane. Oranž oli justkui kodusoojus hubases Prantsusmaa maakohas ja sinakas roheline oli külm ja rõske julmus, mida tuli Manechil kaevikes taluda. Vaenlasteks ei olnud seekord mitte vastaspool, vaid omad kamraadid ise. Manech oli paigutatud enesevigastajate punti, mida valmistati ette hukkamiseks, sest enesevigastamine oli võrreldav deserteerumisega ja sellega kaasnes surmanuhtlus, kui just president armu ei anna. Sellest seigast alates hakatigi filmi jooksul lahkama põhjuseid ja tagajärgi, miks Manech ja teised 4 meest kaduma läksid. Filmi muusika ja värvidemäng andsid Mathilde otsingutele ja kannatustele tõeliselt hinge pugeva tähenduse. Mathildel oli üks omapära, mida ta kasutas kõige olulisematel hetkedel. Et paremini seletada võin tuua näite: Manech lahkus Mathildest ja eemaldus autoga. Mathilde ütles endale, et kui ta jõuab teekäänakule enne auto möödumist, siis jääb Manech sõjas ellu. Seda omapära kasutas naine paaris kohas, kuid tulemus ei olnud alati see, mida vaataja ootaks.

Väga meeldis mulle filmi sissejuhatus, kus tutvustati Mathilde monoloogiga kõiki 4 meest, kes olid kaevikus koos Manechiga. Iga mees oli pärist elu eri valdkondadest. Ühel läks halvemini ja teisel läks paremini, aga sõtta saadeti nad kõik. Enamus tulistasid end meelega, et sõjast pääseda, kuid oli ka erandeid, aga kohal olnud võime põhjused ei huvitanud ja enesevigastajaks võis sattuda igaüks. Peamine liin jooksis koos Mathilde otsingutega, kuid ülejäänud kaks tähtsamat liini kujutasid Mathilde noorpõlve ja kohtumist Manechiga ning Manechi saatuse kulgemist sopasel ja verisel sõjatandril. Selline vaheldus mõjus mõneti rusuvalt, kuid siiski väga mõjuvalt. Filmil endal peale Mathilde olid ka omad korduvad omapärad nagu postiljoni rattasõit naise perekonna maja ees, mis vaatamata filmi kurblikule alatoonile kiskus näo tahtmatult naerule. Natuke huumorit ei tee siin rõskes maailmas kunagi paha. Manechi kadumine oli tingitud inimlikust läbematust ja lollusest. Meestel lihtsalt lasti surra. Üks meestest, kes desertöörina hukati, omas filmis olulist liini, mille järgi jõudis Mathilde osalise tõeni. Marion Cotillard oli selle sama mehe armukese rollis. Ta võttis kätte ja hakkas sarnaselt Mathildele põhjuseid taga ajama. Oma eesmärgi saavutas ta aga ränga hinnaga. Iga mees seal kaevikus oli oluline, sest igaüks neist abistab Manechi leidmist mingil moel. Ka Jodie Foster kehastas üht lesestunud naist, kes suutis Mathildet mõneti aidata. Foster kõneles prantsuse keel suhteliselt puhtalt. Kas ta rääkis ise või oli see filmi kuidagi sisse monteeritud? Ei tea, aga vast pole ka vajalik teda. Fosteri osa oli lühike, kuid ikkagi sai nautida tema võimekust. Tegelikult on raske öelda, kes siin filmis teeb väga hea rolli, sest iga tegelane oli just nii kujutatud, et ta jäi mulle meelde kui filmi loomulik osa ja seetõttu ei olegi mul pretensioone esitada. Mathilde otsingut abistas kõige rohkem agar eradektetiiv Germain Pire, kes oli üsnagi omalaadne tegelinski. Filmi peamine mõte seisnes armastuses, kuid samas kujutati ka sõjaga kaasnevat ebaõiglust ja kuritahtlikku hoolimatust ning samas esines sõdurite hulgas innustavat vaprust tänu millele ka paetegelane Manech suutis suunduda oma tõelise saatuse poole. Ei taha spoilerdada, kuid eks igaüks võib juba arvata, milliseks kujuneb antud traagilise loo finaal. Ei olnud ta midagi nii roosiline, kuid siiski parem kui kõige mustem stsenaarium.

Filmi jooksul ei tundnud ma kordagi igavust, sest alati andis film põhjuse nautimiseks. Olgu selleks siis kaunis pildikeel, kaunid inimesed, idülliline maakoht või jul sõjaga kaasnev reaalsus, kuid A Very Long Engagement oli tõesti kaunis ja üllatavalt mitmekülge filmielamus. Kui mitte just üks etemaid sõjadraamasid, siis kindlasti midagi sinnapoole, sest üks sõjafilm ei pea tingimata olema julm ja kompromisstu, vaid võib olla ka samas malbe ja rahuliku arenguga.

8,5/10