Mõni päev tagasi tegin lõplikult läbi Max Payne: The Fall Of Max Payne ja tahaks mainida, et mõlemad Max Payned on vist ainukesed mängud, mis on suutnud mulle jätta niivõrd kustutamatu mulje.
Mõlemad osad nõretavad kompromissitust kuritegevusest, kus nõrkadele armu ei anta ja Max Payne on kõige selle keskel otsimas oma naise ja lapse mõrvareid, mis tal esimese Payne lõpus ka õnnestus.The Fall Of Max Payne jätkas täpselt sama rada, mis eelminegi.Payne mängude väga suur eelis on väga ilmekad hääleandjad(eriti muidugi Payne ise), uskumatult
tumeda atmosfääriga story ja väga andekas koomiksilikkus, mis annab kogu seeriale omapära kõikide teiste hulgas.Teine omapära on muidugi Payne enda haigelt metafoorilised dialoogid, mis peaksid paeluma igat mängurit, kellele vähegi meeldivad tõsiseltvõetavad mängud.Aga nüüd on tulekul Max Payne kinofilm, mis peaks Eesti kinodesse jõudma oktoobris.Payne rolli valiti Mark Wahlberg.No pole paha valik aga näiteks Garret Dillahunt Terminaatori sarjast on rohkem sarnasem.Tegelikult ei saagi öelda, kes kõige paremini sobiks, sest teises osas oli Paynel hoopis teine nägu.Mila Kunis Mona Saxi rolli on kummaline valik, sest mängu-Mona oli päris`hardcore assasin` aga Kunis on mulle Kuumadest 70-ndadest jäänud meelde kui nunnu olemisega neiu =).
Tegelikult on kõik päris tore: näitlejad sobivad, lavastaja on ka päris hea käega ja alles välja antud trailer on vägagi Max Paynelik.Ise tahaks loota, et tuleb midagi head aga lootused on lootused.Need ongi mõeldud läbikukkumuseks.Kes teab, äkki on seekord teisiti.
Garret Dillahunt.Kui koomiksiga võrrelda, siis on suur sarnasus olemas.
Mõlemad osad on mängud, mida võib korduvalt ja korduvalt läbi mängida, aga igav ei hakka. Esimest osa meeldib eriti talvel mängida, fiiling on kuidagi parem.
VastaKustutaNii ongi.1-se osaga tegelesingi just talvel=)
VastaKustuta2-st osa alles hiljuti ja pragu olid ka vihmased ilmad nagu mänguski=)