Silent Hill 2006

Lavastaja: Christophe Gans
Näitlejad: Radha Mitchell, Sean Bean, Laurie Holden, Deborah Kara Unger jne.

Viimastes lõikudes esinevad SPOILERID!!!

Silent Hilli mängude seeriaga ei ole ma eriti tutvunud, sest võimalused selleks puuduvad.Küll aga olen mänginud esimest Silent Hilli Playstation 1 peal. Lõpuni pole teinud, aga mind jäi kummitama kurjakuulutav sireen, õudusunenäost välja karanud värdjad ja ängistav atmosfäär. Kui Silent Hill kinodesse saabus, suundusin seda kui õudusfilmide austajana vaatama. Eelarvamused mul puudusid, sest tollal ma polnud mänge isegi näinud. Tulemus aga oli igast küljest parim. Vaatasin siis juba neljandat korda üle =). Kaks korda käisin veel kinos seda vaatamas.

Rose da Silva ja ta mees Christopher on mures.Nende tütar Sharon käib unes ja sonib midagi linnast nimega Silent Hill. Kuna Sharonit ei oska keegi aidata otsustab Rose võtta oma tütre ja minna Silent Hilli, mis osutus netist järele vaadates kummituslinnaks. Rose võtab sõidu ikkagi ette ja samal ajal kui suletud Silent Hilli läheduses hakkab politseinik Rose taga ajama, teeb Rose avarii.Ärgates avastab ta end tuhka mattunud teelt ja ta tütar on kadunud. Tütart otsides siseneb Rose paksu tuhakihi all olevasse linna, kus ta mõne aja möödudes märkab Sharonit jooksmas ühte keldrisse. Rose järgneb talle ja kohe hakkab undama kurjakuulutav õhusireen, mille kestvuse ajal mattub Silent Hill pimedusse ja see pimedus peidab endas nii mõndagi kohutavat.

Silent Hill on meistriteos nii kunstilise teostuse kui ka õhkkonna loomise poolest. Õhkkond, mis hakkas rõhuma juba päris alguses, oli uskumatult rusuv. Aga samas kui võtta ikka filmina, siis anti tänu õhkkonnale Silent Hilli loomisele väga palju juurde. Eriti veel muusika, mis oli võrratu. Tean, et muusika oli vist enam-vähem loodud mängude soundtracki sarnaseks, aga see ei muuda midagi, sest iga muusikapala oli igas viimases kui kohas väga sobiv ja aitas kogu filmi arengule tohutult kaasa. Radha Mitchell on ahastuses emana enamgi kui usutav. Ta põhimõtteliselt saavutaski minus tõelisuse tunde. Linn ise mõjus vägagi efektselt, sest oli see ju kaetud tuhakihiga ja mida taevast ka kogu aeg alla sadas.
Pimedus, mis langes Silent Hillile pärast sireeni, oli kaunis aga sama kohutav. Ja kogu luupainaja, mis pimedusest väljus, meenutas suurejoonelist kunstiteost. Silent Hill ei ole õudne. Tegemist on psühholoogilise draamaga, mis annab tänu filmi lõpplahendusele palju mõtlemisainet.
SPOILERID: Silent Hilli nii öelda usklikke valdas pime usk, mis ei lasknud neil näha tõtt. Neid valdas kartus Alessa ees, keda nad elusast peast põletasid. Nende juht Christabella teadis, et linna tabanud pimeduse taga seisab Alessa kättemaks, aga ta oli liiga uhke või oma usus kinni, et endale tunnistada, mida ta tegi süütu tüdrukuga. Selle eest ta maksis kõrget hinda. Silent Hilli värdjaid kujutati üsnagi hirmutavatena. Kõige rohkem häiris mind WC-st välja roninud koristaja, sest tema räigus oli lummav kui nii öelda tohib =). Püramiidipea oli samuti igati haiglane. Eriti stseen kiriku ukse ees, kui ta loopis ühe naise naha vastu kiriku ust.Üsnagi õõvastav vaatepilt.
Lugesin, et Gans püüdis otsustada, kas leppida lõpus andestusega või kättemaksuga. Igatpidi oleks hea olnud, aga kättemaks Alessa poolt oli magus.


`Mother is god in the eyes of a child`- nii ütles Rose Alessa emale. Alessa ema Dahlia andis oma tütre `puhastamiseks`, sest tütar oli nende usuhullude meelest nõid. Alessa andestas emale lõpus kättemaksu täide viies, sest Dahlia sai ise aru mida ta teinud oli.
Lõpp kujunes kummaliseks, sest kui Rose ja Sharon lõpuks koju jõudsid, olid nad justkui teises reaalsuses. See ilmnes selles, et Rose mees Christopher magas kodus, kui Rose ja Sharon saabusid, aga teineteist nad ei näinud. See oli vist tingitud Alesse kurja poole pärast, kes vist seestas Sharoni. Lõpuga olen igati rahul. Vägagi rahuldustpakkuv lõpp suurepärasele teosele.

Käivad jutud, et Gans plaanib ka Silent Hill 2 kunagi valmis teha. Lasku käija, sest tema käe all ei tohiks midagi valesti minna.

10/10