Lavastaja: Spike Lee
Näitlejad: Edward Norton, Rosario Dawson, Philip Seymour Hoffman, Barry Pepper, Brian Cox jne.
Edward Norton on mulle alati päris sümpaatne tundunud.Eks selle tõttu ma kipungi just tema filme alati ära vaatama, kui näiteks neid TV-st näidatakse.Täpselt ei mäletagi, mis see esimene film Nortoniga võis olla, aga minu silmis väärtustas ta end David Fincheri Fight Clubis.Alates sellest väga omapärasest teosest olen Nortoni uusi ja vanu filme huviga jälginud.
Kunagi päris ammu ühel hilisõhtul jäin korra 25th Houri nimelist filmi vaatama, aga kuna oli hilja, siis lõpuni ei vaadanud. Nüüd aga õnnestus mul see teos enda jaoks kusagilt mälusopist välja kaevata ja lõpuks ka ära näha.Näha tahtsin seda väga, sest kui seda viimati nägin, siis nägin ainult algust, mis oli minu jaoks vägagi huvi pakkuv.
25th Hour jutustab loo Vene maffiaga seotud narkodiilerist Montgomery Broganist, kes jääb pealtnäha õnnetu juhuse läbi võimudele suure hulga narkootikumidega vahele.Sellest algab 24 tunnine vaba aeg, enne kui ta peab hakkama kandma oma 7 aastast vanglakaristust.Selle 24 tunni jooksul ta mõtestab lahti enda jaoks kõik, mis ta elus vähegi väärtuslik on.Alustades oma suhtest Naturelle Rivieraga, kelle suhtes on Montyl teatud kahtlused oma vahelejäämise suhtes, ja lõpetades oma vanade sõprade ja oma isa viimase kokkusaamisega.
25th Hour on Spike Lee film, mis mõne jaoks ütleb palju, aga minu puhul kahjuks mitte. Ei ole Lee filmidega eriti kursis. Tegemiselt on äärmiselt inimliku ja emotsionaalse teosega. Viis, kuidas lahatakse kogu Nortoni tegelaskuju lahti on vägagi inimlik lähenemine. Filmi alguses, kui Monty oma koeraga mööda linna jalutas, oli juba omaette huvitav. Huvitav oli jälgida Monty mineviku meenutusi ja tema külaskäiku vanasse kooli, kus ta sõber on õpetaja. Hoffmanni kehastatud õpetaja oli parajalt kohmetu vennike ja Pepperi roll mingisuguse börsimaaklerina oli huvitav jälgida. Need kaks on ju täielikud vastandid. Sõprade tõeline suhtumine Montysse tuli tänu vahelejäämisele välja.Eks neil mõlemal olid omad probleemid, aga mõlemad tundsid mingil määral, et Mon
ty enda süü, et kõik lõpuks nii kulges.
Filmi lõpplahendus oli üllatav. Poleks midagi sellist üldsegi oodanud. Aga kogu film tüüris niivõrd jälgitavas ja huvitavas suunas, et pärastpoole järele mõeldes tundus lõpp igati loomulik. Selles filmis peitus ka üks tõsine pärl. Selleks oli Monty `Fuck You`-kõne restorani peegli ees. Üllatav oli ka see `Make Me Ugly` stseen lõpus.Selle ajal hakkas küll midagi sisemuses kripeldama. Lõpukõne, mida Cox ehk Monty isa rääkis, tagas filmi lõpus mõtlemapaneva hetke.Hetk kui mõtled - mis oleks kui....
Ühesõnaga parim film üle pika aja.Seda vaadates jääb kõik muu kõrvale ja jääb ainult 25th Hour..
10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar