teisipäev, 25. november 2008

The Fountain 2006



Lavastaja: Darren Aronofsky
Osades: Rachel Weisz, Hugh Jackman jne.

Olen näinud väheseid filme, mis seisavad kui kunstiteosed st. et on nii visuaalselt kaunid kui ka kogu filmi enda mõtte poolest väga omapärased ja teistest eristuvad. Praegu tuleb meelde Jan Kouneni müstiline western Blueberry ja Enki Bilali Immortel, mis mõlemad olid samuti igati omalaadsed kogemused. Üks nendest on kindlasti ka Darren Aronofsky The Fountain ehk kodumaiselt Allikas. Mul oli plaanis see tegelikult juba päris pikka aega tagasi ära vaadata, aga miskipärast ma seda ei teinud. Nüüd, nähes seda päris esimest korda, kahetsen et varem ei vaadanud. Lõputiitrite alguses ei tekkinud mingit tahtmist filmi kinni panna, vaid jäin üksisilmi lõputiitreid jälgima.

The Fountaini keskmes on kolm lugu:  Tommy Creo, kes püüab meeleheitlikult leida ravimit oma naise Izzi surmavale haigusele ja seejuures on tema püüe petta surma ennast. Vilksamisi näidatakse 16 sajandi Hispaaniat, kus konkistadoor Tomas saadetakse rõhutud kuninganna poolt otsima Elupuud. Kolmandaks ilmub meie ette Tommy, kes on teel udukogusse, et päästa armastatud naine.

Film koosneb kolmest osast, mis lõpuks põimusid kõik üheks ja vaatajale arusaadavaks. Minulgi oli probleeme filmi alguses aru saada, et kuidas need kolm osa üldse seostuvad. Anti küll ernevaid seoseid, mis kõigis kolmes esinesid, aga kohe ei osanud neid omavahel seostada piisavalt hästi. Film oli üles ehitatud rahulikus, mõtlikus ja jutustavas vormis. Kõiki kolme osa ühendas surma petmine ehk Elupuu otsimine ja armastatu päästmine. Visuaalselt kaunis oli jälgida udukogu poole liikuvat Tommyt, kes hoidis end noorena tänu suures kuplis asuvale puule, mis tegelikult oli Tommy armastatu Izzi kehastus. Kuplis lendava Tommy nägemused Izzist andsid edasi, mida või keda ta päästa püüab. Rachel Weisz Izzina tegi suurepärase rolli. Ma ei olegi teda veel nii heas osas näinud. Suurepärast osa kandis ka Hugh Jackman, kes erinevalt X-Meni filmide kõva kuju osast suutis teha tõesti õnnestunud ja huvitava rolli.  Muidugi peab siinkohal tähelepanu pöörama ka lavastajale endale, kelle filmid tunduvad olevat hoopiski midagi muud mida oleme harjunud nägema.

Nüüd hakkab esinema jõudsasti spoilereid.
Mina sain filmist umbes nii aru. Konkistatoori rännak Elupuu poole oli Izzi raamatu The Fountain sisuks. Viimast peatükk ta täita ei jõudnu ja ta palus selle lõpetada Tommyl, kes esialgu seda tõsiselt ei võtnud. Tommy ei suutnud leppida Izzy surmaga. Tema jaoks oli surm haigus, mida saab ravida nagu kõiki teisi haigusi. Kuplis udukogu poole teel olev Tommy oligi Izzi raamatu viimane peatükk, mille Tommy lõpuni kirjutas. Konkistatoor oli samuti osa raamatust. Tema äkiline surm Elupuu mahla sisse võttes oli õigemini üks osa Tommy kirjutatust.Lõppkokkuvõttes võttis Tommy omaks, et surm on paratamatu ja see ootab meid kõiki. Päris lõpus on näha Tommyt Izzi haual, kus ta istutab seemne, et leppida Izzi surmaga. Seemnest rääkis talle Izzi.
Istutades seemne inimese hauale kasvab sellest puu ja puu kaudu leiab hing lõpuks rahu ning seda soovis Tommy Izzilegi. 

Suurepärase lõpu leidnud igast küljes omapärane, kaunis ja mõtlemapanev film

10/10



pühapäev, 23. november 2008

Trivium - Shogun

Koosseis: Matt Heafy-kitarr, vokaalid
                 Travis Smith-trummid
                 Corey Beaulieu-kitarr, taustavokaalid
                 Paolo Gregoletto-bass, taustavokaalid

Lõpuks ometi jõudiski poelettidele Triviumi uus kauamängiv Shogun, mis üllatab absoluutselt igas mõttes. Kellele ei meeldinud Crusade aga nautis Ascendancyt, siis Shogun on ilma pikema virinata meelepärane kuulamine. Shogun hõlmab endas parimaid osi eelmistelt kahelt albumilt Ascendacylt  ja Crusadelt. Crusade oli liiga suur muutus Triviumi muusikas, sest Ascendancy oli ikkagi metalcore, mitte heavy/thrash-metal nagu Crusade. Aga pikapeale harjusin sellegagi ära.


Nüüd aga on Trivium Shoguni näol näidanud oma tõelist soundi. Kunagi varem pole nad kõlanud nii täiuslikult. Segu metalcorest ja heavy/thrash-metalist ning kõik see vägagi meelepärases kompotis. Albumil on 11 lugu. Lisaks veel 3 lisalugu, millest üks on Iron Maideni cover. Enamus lugudest kestavad julgesti üle 5 minuti. Pikim lugu on Shogun, mis kestab ligi 12 minutit. Nii et ühesõnaga 1 h ja 20 minutit vägagi energilist ja tugevat metalcore/thrash-metali mõjutustega muusikat. Või nagu Briti ajakiri Metalhammer sõnastas: Trivium on suureks kasvanud. 
Mina päris nii kohe ei ütleks, aga paistab et Trivium on oma alustalad nüüd paika saanud. 
Kindlasti kuulub selle aasta parimate albumite hulka 
10/10

01. Kirisute Gomen
02. Torn Between Scylla and Charybdis
03. Down from the Sky
04. Into The Mouth Of Hell We March
05. Throes Of Perdition
06. Insurrection
07. The Calamity
08. He Who Spawned the Furies
09. Of Prometheus And The Crucifix
10. Like Callisto to a Star in Heaven
11. Shogun
12. Poison The Knife or The Noose
13. Upon The Shores
14. Iron Maiden

Down From The Sky



reede, 21. november 2008

"4400" 2004 - 2007 - 3 hooaeg


Looja: Rene Echevarria, Scott Peters jne.
Osades: Joel Gretsch, Jacqueline McKenzie, Patrick Flueger jne.

Veidi aega tagasi jõudsin lõpuni ulmesarja "4400" 3 hooajaga. Juba päris esimesest hooajast alates suutis "4400" äratada minus huvi ja jälgisin kohe suure innuga. Kui olin jõudnud 3 hooaja lõpuni, siis oli selge, et see sari on ulmevallas märkimisväärselt õnnestunud. Parimaks osaks "4400" juures pean laiahaardelist mõtet, huvitavaid tegelasi ja iga osaga kaasnevat salapärasust.

Niisiis, 3 hooaeg keskendus eelkõige USA valitsuse ja 4400 Keskuse vahelistele pingetele, mis lõpupoole jõudis avaliku vastuseisuni. Läbivaks jooneks oli samuti kummalistel põhjustel täiskasvanuks saanud Isabelle saatus. Tema roll 4400 keskel osutus vägagi pöördeliseks ja määravaks. Vanad head agendid Tom Baldwin ja Diana Skouris on ikka oma tavapärases elemendis. Tom Baldwin peab toime tulema nii mõnegi raskusega, mis puudutab teda ja ta pere. 4400 radikaalide rühmitus Nova muutub üha suuremaks ohuks ning Shawn püüab oma viga parandada aidates NTAC-il nad kõik kinni nabida. Ette tulevad ka ohtlike võimetega vaenlased, kes püüavad peatada valitsuse tegevust. Lõpu osades tuleb keegi väga tähtis tagasi, kellel on ees seninägematu missioon. Endine NTAC-i juht Dennis Hayland muutub iga osaga aina ohtlikumaks nii 4400-le kui ka teistele inimestele. Kõik aga saab oma lahenduse hooaja viimastes osades, kus juhtub nii mõndagi ettearvamatut.


SPOILERID!!!!
Ette tuleb hooaja lõpuosade sündmusi. Nii et kellel vaatamata, siis ei soovita edasi lugeda.
Shawnile abimeheks tulnud Matthew Ross osutus hoopiski mingisuguseks radikaaliks tulevikust, kelle ülesanne oli peatada 4400 inimeste tegevus. Ta utsitas tagant ka Isabelle, kes mõnda aega täitis Matthew soove. Liiga ahneks minnestegi Isabelle Matthewile otsa peale. Matthew rõhus Isabellele peale, et tema on määratud kõiki 4400 peatama. See tal peaaegu õnnestus. Mitte küll kõiki 4400 inimesi, aga palju kahju saavutas ta ikkagi. Lõpus ilmub surmast tagasi Jordan Collier isiklikult, kes on endale missiooniks võtnud 4400 võimete jagamise kõikidele, kes seda soovivad. Tänu Isabellele tuleb lõpp ka 4400 keskusele.

"4400" on kindlasti üks kõige paeluvamaid ulmesarju, mida seni näinud olen. Muidugi tulevad siin ka esile X-Files ja Spielbergi Taken. Iga osaga muutub "4400" aga aina omapärasemaks, sest esile tulevad asjaolud, mida selliselt sarjalt tegelikult ei ootaks. Praegu jälgin huviga 4 hooaega, mis on kahjuks ka viimane hooaeg. Varsti kirjutan siis sellestki.

9/10


pühapäev, 16. november 2008

The Big White 2005

Lavastaja: Mark Mylod
Osades: Robin Williams, Holly Hunter, Giovanni Ribisi, Tim Blake Nelson jne.

The Big White tutvustab meile Paul Barnelli Alaska väikelinna elanikku, kelle rahaline seis pole just kiita ja isegi tema väike firma hakkab vaikselt pankrotistuma. Pauli naine põeb Tourette sündroomi ja raha selle ravimiseks puudub. Viimases hädas püüab Paul oma 5 aastat kadunud venna kulul kindlustusraha välja kasseerida. Aga tänu igipõlisele bürokraatiale raha ta kätte ei saa, sest raha saamiseks peab ka laip olema. Paul leiab prügikastist külmunud laiba ja nii ta saab võimaluse oma kadunud venna üles leida võõra mehe laiba kaudu. Töönarkomaanist kindlustusagent seda nii lihtsalt ei jäta ja asub asja uurima.

The Big White on üks omapäraselt välja kukkunud väike filmike. Tegemist on musta komöödiaga, mis oma koomilises võtmes on üsnagi hea. Robin Williamsi kehastatud Paul Barnell on veidi argliku ja tagasihoidliku moega sell, kes oma naist väga armastab. Nii ta selle laiba üles korjabki, aga laiba kadumist märkavad kaks kahtlase intelligentsusega jõmmi, kes ka kohe laipa otsima hakkavad. Ühte jõmmi kehastab Tim Blake Nelson. Mulle jäi ta esmakordselt meelde Coenite komöödiast O Brother, Where Art You. Sümpaatne näitleja. Siingi oli ta väike aga südi. Barnelli hullu naisena näeb Holly Hunterit, kelle tegelaskuju on koomiline kuid ka samas kurvavõitu. Barnelli kadunud vend Raymond ilmub samuti välja, sest ta on just kuulnud oma surmast ja kavatseb ka osa saada kindlustusrahast.Kaks jõmmi võtavad Barnelli naise pantvangi ja sunnivad Pauli juba maetud laipa ära tooma. Naine võib küll hull olla, aga tema hirmutab pigem pantvagistajaid kui vastupidi. Kõige selle keskel tegutseb ka närviline kindlustusagent Ted Waters, kelle pettuse paljastamine ei kanna vilja. Givanni Ribisi saab selles rollis kenasti kolki vähemalt kaks korda. 
Film on täis huvitavaid tegelasi. Üks kummalisem kui teine. Näiteks Paul elas natuke aega ühe vana naise juures, kellele meeldis võõraid relvaga ähvarada. Pauli vend osutus alkohoolikuks ja ka "veidi" vägivaldseks. Vastav muusika andis koheselt teada, et tegemist on musta komöödiaga. Igasuguse laiba vedamise juures kostis mõnusalt lõbus viisike. Kogu segaduse keskel hakkasin paratamatult kaasa tundma Barnellile ja tema naisele. Lõpus oli üks koht Pauli venna, relva ja Pauli naise vahel, mis oli küll etteaimatav, aga siiski ei soovinud selle juhtumist.
Lõppes siiski kõik hästi.---SPOILER--- Mitte küll kõigi jaoks, aga Paul sai oma raha kätte ja nii ta saigi oma naise ravile saata. See oligi kõige tähtsam.--SPOILER---

Huvitavad ja omapärased tegelased, koomiline aga samas tõsine. Film ahnusest, lollusest ja armastusest.

7/10

reede, 14. november 2008

Watchmen 2009 vol.1




Watchmen kipub mul vaikselt saama üheks oodatumaks filmiks järgmisel aastal.
Pole küll koomiksiga kursis, aga trailerite järgi tundub Watchmen tulevat väga stiilne ja visuaalselt kaunis.
Väga huvitav, väga huvitav. Mina jään igatahes suure huviga ootama.

Äkki tulebki The Dark Knight + 300 =)



The Day The Earth Stood Still 2008 - 12.12


Kolmas trailer väljas ja tundub üha huvitavam.
Suurel ekraanil tuleks kindlasti ära näha.


Kerli - When Nobody Loves You


Paralleelselt Quantum of Solace linastusega ilmus ka samanimeline arvutimäng, milles pole küll mitte midagi üllatavat, sest uute filmide põhjal valmivad mängud kogu aeg ja mis enamjaolt on paras ajaraisk, aga Bondi mängu avalooks on Kerli Kõivu lugu "When Nobody Loves You".
Sarnaselt Kerli albumile "Love Is Dead" on seegi üsnagi hea lugu. Kerlile omapäraselt hea.

Kinos Quantum of Solace avatiitreid jälgides ei hakanud filmi avalugu rohkem meeldima ja hakkasin hoopis endamisi mõtlema Kerli loole. Oleks tegelikult hästi sobinud.

Kui uue Bondi juures üldse viriseda, siis selle avalooga panid nad küll kenasti puusse.

When Nobody Loves You + intervjuu




teisipäev, 11. november 2008

Quantum of Solace 2008


Lavastaja: Marc Forster
Osades: Daniel Craig, Olga Kurylenko, Mathieu Almaric, Judi Dench jne.

Casino Royale oli see film, mis absoluutselt külmaks ei jätnud. Enne selle nägemist suhtusin Bondi filmidesse teatava leigusega ja ega ma sellest seeriast tegelikult suurt lugu ei pidanud. Casino Royale ei läinud isegi kinno vaatama, aga kui pool aastat või isegi hiljem ta lõpuks ette võtsin oli mu üllatus suur. Bond on muutunud absurdsest täiesti reaaalseks ja koguni minu jaoks tohutult pinget pakkuvaks. See oli aga täpselt vastupidi kõikide eelmiste filmidega. Igatahes üllatus oli suur ja olin lõpptulemusega väga rahul. Jäin huviga ootama järgmist üllitist.Quantum of Solace näol ootasin ma midagi Casino Royale sarnast. Algus oli paljutõotav. Lavastajatooli paigutati Marc Forster ja uueks Bondi kaaslannaks sai Olga Kyrilenko, kes on mulle meelde jäänud eelkõige filmist Hitman. Täna oligi see päev mil minagi suunasin jalad kinno jälgima uut ja värsket Bondi seiklust. 

Quantum of Solace jätkub põhimõtteliselt kohe pärast Casino Royale sündmusi. Saades kätte Mr. White ja avastab MI6, et ümberringi on vohamas suurejooneline organisatsioon, mille olemusest mitte keegi ei tea. Kusjuures Mr.White sõnul on neil inimesi kõikjal. Saatjaks äsja reedetud Camille asub Bond kätte maksma Vesperi eest ja jahtima end ilusa katte taha varjuvat suurärimeest Dominic Greene-i.

Kõigepealt tahaks öelda, et hullumeelset madinat nii maal, merel kui ka õhus jätkus uues Bondis küllaga. Võttis kohati isegi silme ees kirjuks. Aga mis kõige tähtsam, kogu selle madina ja rüseluse keskel ei kaotanud film oma mõtet. Viha, kättemaks, täiesti tundmatu organisatsioonile jälile saamine-kõigel sellel oli QoS-s oma koht. Uus Bond ehk Daniel Craig on just õige isik "päris" Bondiks. Enam ei süveneta ega tooda välja hullumeelsete plaanidega maailmavallutajaid, vaid just tänapäeva mõttes märksa loogilisemaid ja kaasaegsemaid plaane, mille teostaja pole samuti kaugeltki täiuslik. Samas ei ole täiuslik ka Bond. Temas pulbitsev raev tuleb tänu Craigile kenasti esile ja kogu Bondi ettevõtmine saab oma eesmärgi.
Vanasti puudus huvi isegi Bondi eesmärkide vastu, sest ega vanad Bondid asja eriti tõsiselt ei võtnud. Kõik neil läks liiga lihtsalt ja ilma vaevata. Reaalsus, pingelisus ja tagasihoidlik Bondilikkus mulle mõlema filmi juures kõige rohkem köidavadki. Bondi uuenduskuur on minu arust igati vajalik. Vana Bond on lihtsalt oma aja ära elanud. Uue Bondi juures on kõige huvitavam näha teda ise mõtlemas ja tegutsemas ning võitlemas ja tagajärgedega toime tulemas. Lõpuks ometi saab Bondile kaasa tunda. Film oli täis omalaadselt väja kukkunud lahendusi. Nagu lõpp Greenega kõrbes ja Vesperi mehega Venemaal.
QoS sisu on iseenesest huvitav. Kukutada valitsusi ja ise omadel eesmärkidel uut valitsust ära kasutada väljapressimise teel. See on muidugi arusaadav, et Greene oli Quantumi väike rakuke, kelle asendamine ei tule probleemiks. Almarici Greene oli omaette frukt. Ta kehastas veidi imelikku ja ettevaatlikku tüüpi omalaadselt nagu Mikkels Casino Royales. Meeldib ka mõte harutada Quantumi teema lahti juba Casino Royales ja jätkata seda ka arvatavasti järgmises osas. Meeldivaks üllatuseks osutus Olga Kyrilenko, kelle viimased rollid jätsid pigem kahtlase kui hea mulje. Siin aga kandis ta huvitavat, aga kahjuks pikemalt lahtiseletamata rolli. Nii Kurylenko Bondi tüdrukus kui ka uues Bondis on näha midagi rohkemat kui lihtsat agenti ja kena venelannat. Mõlemas tegelases on oma sügavus, mida kahjuks vähe, aga rahuldavalt lahti kedrati. Bondis on märgata, et tema puhul pole tegemist veteraniga, vaid äkilise iseloomuga salaagendiga, kes siiski on ka inimene nagu kõik teised.
 

Hindaks nii Casino Royalet kui ka Quantum of Solacet võrdselt 8,5-ga. QoS oli pilkupüüdva actioniga, kuid samas ka paeluva arendusega. Üks jõulisemaid ja ka arvatavasti üks aasta madinarikkamaid filme=)

8,5/10

esmaspäev, 10. november 2008

Harry Potter and The Goblet of Fire 2005


Lavastaja: Mike Newell
Näitlejad: Daniel Radcliffe, Rubert Grint, Emma Watson jne.

Mõtlesin tegelikult Potteri seeriaga jälle algust teha ja nad kõik algusest peale ära vaadata, aga The Goblet of Fire sattus lihtsalt kätte ja kuna ei olnud ka ammu näinud, siis vaatasin ta paratamatult jälle ära. Varsti ju tulemas ka Half-Blood Prince ja peaksin end Potteri filmidega jälle kurssi viima. Ei mäletagi eriti millal esimest kahte vaatasin. Paraku on nii et 3, 4 ja 5 osa lähevad paremini peale, sest eks teema on ka nendes kohati küpsem. Ega tegelikult esimesed kaks nii lapsikud ei olnudki. Oma võlu on ja jääb nendesse. Olen kõiki Pottereid kinos näinud ja kavatsen ka uue kinos ära kaeda.
Goblet of Fire hõlmab endas kurikuulsa Lord Voldemorti tagasitulekut, aga enne seda vaevavad Harryt painajalikud unenäod ja kahtlastel asjaoludel valitakse ka tema suurejoonelise Kolmevõluri Turniiri osaliseks. Ees ootab kolm suurt ja ülirasket katsumust.

Lühike kokkuvõte ka siis. Ei ole vaja pikalt seletada. Potteri värk ikka vist enam-vähem tuntud.
Koos Prisnoner of Azkabaniga on just Goblet of Fire minu jaoks parimad osad seerias. Order of the Phoenix oli liiga hüplev ja kiire. Jäeti liiga palju olulisi kohti välja ja see andis filmi vaatamise ajal ka hästi tunda. Vähemalt raamat oli enne loetud. 
Nii, aga 4-nda jao puhul saadi tubli tööga hakkama. Ka siin oli jäetud välja olulisi kohti, aga kogu filmi ajal sai tegelastesse süveneda ja teema arendus oli samuti mõnusalt jutustavalt välja toodud. Just vastupidi oli 5-nda osaga. Olen märganud, et iga filmiga on visuaalne külg alati teistsugune. Tumedates toonides, aga siiski tunduvalt erinev. Labürindi ülesanne oligi üks see, mis liialt ära muudeti. See suur sfinks jäeti välja. 

Voldemordi rolli valitud Ralph Fiennese valikuga olen siiamaani rahul. Ta sobib suurepäraselt kehastama suhteliselt sügavat ja tumedat osa. Tänu Fiennese eelmistele rollidele ei pea siin aga pikemalt rääkima. Tema juba teab kuidas kurjust kehastada. Mind häirib uus Dumbledore näitleja, sest ta käitub vana professori kohta liiga energiliselt ja üldsegi mitte nii väärikalt kui raamatus. Noored näitlejad on iga osaga ainult paranenud, aga eks nad on tegelikult juba esimesest osast alates nendesse rollidesse määratud ja mina nende asemel kedagi teist ei näe. Potteri filmid ja raamatud on mule alati meeldinud ja ei hakka ka mitte kunagi vähem meeldima. Neid filme on alati mõnus kuskil talve paiku vaadata.

 Goblet of Fire koos Prisnoner of Azkabaniga on kindlasti parimad ekraniseeringud Potteri sarjast. Märkasin, et üks stsenarist oli 5-st osast puudu ja nüüd 6-nda osa puhul on ta tagasi. Äkki see oligi väikese languse põhjus.

8/10


reede, 7. november 2008

Bleeding Through - värske video "Death Anxiety"



Alles hiljuti võtsin omapärast metalcore viljeleva Bleeding Through uusima albumi Declarationi ette. Alguses ei istunud eriti hästi. Ei kuulanudki albumi kättesaamisel seda kuskil nädal aega. Hiljem aga hakkasin kuulama ja kuulan siiani ning ma ei ole midagi sellist varem kuulnudki.
Mind hämmastab, et mis kuradi muusika on nad sellel albumil valmis teinud. See on metalcore aga nagu ei ole ka. Siin oleks nagu metalcore-le kokku segatud  black/death metali ja see ka veel tänu sündile väga sümfoonilises võtmes. Kuulaks metalcore asemel hoopiski midagi symphonic black metali sarnast. 
Igatahes üks metsik ja meeletult vägev album.

Death Anxiety

Detsembrikuumus 2008


Lavastaja: Asko Kase
Osades: Sergo Vares, Liisi Koikson, Mait Malmsten, Tõnu Kark jne.

Paistab et Eesti film on tõesti jalad alla saanud ja astub jõudsasti edasi. Seda on näha iga uues kodumaises mängufilmis, mis kinoekraane tabab. Eelmine oli mul Mina olin siin, mis jättis üpriski trööstitu ja masendava mulje, aga siiski üllatavalt heaks osutus ja nüüd viimaseks on jäänud Detsembrikuumus. Samaaegselt jõudis Sõpruse kinosse kusjuures ka vene sõjafilm Admiral( http://liveforthis90.blogspot.com/2008/10/admiral-2008.html ). Patriootilist teemat tuleb seega tihti ette.

Detsembrikuumus kujutab abielupaari Tanelit ja Annat, kes satuvad otse mässu keskele, mida juhib julm Jurist. Annal on aga Juristiga varemgi läbi käinud, mis ajendab Juristi Annat röövima. Nüüd peab Tanel Anna leidma ja samal ajal ka Eesti vabaduse päästma.

Tooks esmalt välja plusspooled. Kindlasti esimese asjana peab ära märkima Kindral Põdderi ehk Tõnu Kargu. Tema kandis oma rolli kõige huvitavamalt ja talle võis seega rahus kaasa elada. Samuti tasub märkimist Mait Malmsten. Juristiks sobis ta hästi. Oma mustas olekus ja meeleolus andis ta kena rolli. 
Detsembrikuumus tundus mullle kohati veidi liiga lahtine. Tähendab, et peale Kargu ei olnud mitte kellegile kaasa elada. Ain Luttsepp kandis küll väikest, aga jällegi hästi välja kantud rolli. Kahjuks kõik muu, mis filmis toimus jättis võrdlemisi külmaks. Muidugi ajaloolise ja ülevaatliku ettekujutuse mässust kui endast sai kätte, aga kõik ümbritsev jättis mu lihtsalt kõrvalvaatajaks.
Film ei süübinud eriti mitte ühtegi peategelasse. Ei olnud mitte kellegile kaasa tunda. Aga ma kordan veel, et Põdder oli koomiline ja huvitav tegelane ning kelle võitlus kommunistide vastu võttis ühes korteristseenis isegi päris andeka pöörde. 
Noored näitlejad Vares ja Koikson olid küll tublid ja soovin neile palju edu edasises karjääris, aga siin filmis ei olnud eriti huvitav neid vaadata. Detsembrikuumusel olid omad parimad palad, aga tervikuna minu arust mitte just eriti õnnestunud. Siiski mässu kulgemine läbi vanalinna ja võitlus mässajatega oli ehedalt välja toodud ning mulle 0li ammuse sündmuse elava versiooni nägemine üsnagi huvitav.

6,5/10


kolmapäev, 5. november 2008

Ladder 49 2004


Lavastaja: Jai Russell
Osades: John Travolta, Joaquin Phoenix, Robert Patrick jne.




Häguselt mäletan veel, et Ladder 49 tuli 2004 aasta paiku vist meile DVD-na müüki ja eks see sealt siis silma sattuski. Kahjuks ei leidnud vist kunagi mahti, et ära vaadata. Mõnikord on telekanalitest kasu ka. Eile TV 3 tuligi minu õnneks Ladder 49.
 
Film jutustab loo tuletõrjujatest ja nende tööga kaasnevatest kaotustest. Film algab kohe kõrghoone põlenguga, milles üks tuletõrjujatest Jack Morrison satub tulevangi. Samal ajal kui teised püüavad Morrisoni päästa tutvustatakse lähemalt Morrisoni liitumist tuletõrjujate meeskonnaga, tema sirgumist üheks parimaks tuletõrjujaks ja kuidas ta peab valima pere ja töö vahel.

Ladder 49 on põhimõtteliselt lugu ühe tuletõrjuja elust. Joaquin Phoenix, John Travolta, Robert Patrick-kõik nad olid omas heas vormis nagu alati. Film pani tahtmatult kaasa elama  kõigile jaoskonna meestele. Kui mõni nendest suri, siis hakkas lihtsalt kahju. Õnnestunud olid kaadrid tulekustutamisest ja üldse leegitsevates majades tulega võitlemisest. Aga mitte see ei olnud filmis olulisel kohal. Tähtsad olid just inimesed. Ei arvanudki, et film kulgeb nii laiaks, näidates tuletõrjujate elu jaoskonnas ja kuidas nad püüavad päästa teisi ja katsuvad ka samal ajal ise elus püsida. Phoenixi roll Morrisonina oli talle igati loomulik. Travolta pullivõitu ülemana ikka omas headuses.
 Tugev film, mis on traagiline aga samas ka mõnusalt muhe. Tegelased jäävad meelde. Kõik oli igati nauditav ja kaasahaarav. Lõppu ma just sellisena ei oodanud, aga pärast tundus jällegi loogiline, et nii lõpetati.  Polegi veel tuletõrjujate teemal nii meeldejäävat teost näinud. Kuna nägin seda telekast, siis võtan ette ja vaatan ka ilma reklaamideta ära. Nii ei saa ju head filmi nautida.

8/10