
Osades: Jacques Tati
Härra Hulot püüab mondernses linnaruumis ekseldes jõuda planeeritud kohtumisele, aga kõrged hooned ja ühtne hall inimmass on talle suureks takistuseks saavutamaks oma eesmärki.




Riietuda peegli ees inimeseks, keda kõik tunnnevad, istuda autosse ning sõita taaskord mööda tuttavat, aga seekord täiesti võõrast rada pidi. Mängivad lapsed, sõbralikud naabrid, eelarvamused, tühjad näod, pettumus kõige suhtes. George on nagu uppumas ja tegelikult vägagi piltikult seda ka esitletakse. Ta ei leia asu ei kodus ega ülikoolis, sest peab taluma või hoopis nautima äkilisi mälestustevooge, mis tema üle võimust võtavad. Soovunelmast väljumine varjutab värvid. Kõik muutub halliks. Ka see on piltikult, aga üsna sujuvalt väljendatud. Asjaolu, et George on homoseksuaal, ei muuda mitte midagi. Tema armastas nagu iga teine inimene. Võib olla isegi veidi rohkem, aga eks iga mees või naine teab, kui palju on võimalik teist inimest armastada. Inimesed oleme me kõik. Lisaks piltilusale pildikeelele, mis varieerub aeglaselt, aga samas üllatavalt tihti, pakub ASM mõtlemisainet nii vähemusrahvuste, hirmu, eelarvamuste ja ka süütuse vallas. Ülalkirjutatud tekstist võib jääda mulje, et ASM pakub ainult kena pilti, aga mitte sügavat sisu. Tean, et arvamusi on palju ja väga erinevaid, aga vähemalt siinkirjutaja jaoks tõstis filmi tehniline külg sisulise poole esikohale ja suutis seda esitada täpselt nii delikaatselt ja loogiliselt, et pealesuruvat jõudu mite tabada ning mitmed erinevad kihid leidsidki oma väljendusvahendi ilma kellegile arvamust peale surumata. Tegu ei ole ainult ühte kindlat tüüpi armastuse demonstreerimisega. Võtame näiteks kasvõi George loengu, kus ta paneb paika vaikselt istuvad tundengid, rääkides väljamõeldud põhjustest, eelarvamustest, vähemustest ja üldiselt kõigest, mis ka tänapäeval teemakohane.
Avastseen: Pehme lumi langemas autost välja kukkunud mehe verisele näole, tühjad silmad vaatamas ei kuhugi. Tikksirge seljaga sammuv George jõuab maaslamaja juurde, kummardub ja suudleb teda suule. Taustaks külmalt mõjuv talvine kargus, tumepunane värvus ja nende kahe vahele sulanduv stiilses pintsakus George. George`i niigi rusutud ja viimast päeva maailma vaatlev meeleolu muutub vastavalt päeva jooksul ettejuhtuvatele hetketele, mis kirgastavad George`i meeleseisundit. Pikad pausid, mõtlikud hetked, vaikust nautivad kaadrid, muusika ja värvilahendused, mis ei saa jääda märkamatuks. Maaliliselt ja muusikaga veenvalt kooskõlla valatud stseenid on justkui viimse detailini korralikult ja täpselt viimistletud. Iga stseen on tähtsam kui eelmine ja vastupidi. Üks toetab teist ja teine toetab esimest. Iga esitletav suures plaanis detail tahaks jutustada oma lugu, aga üheks hetkeks piisab ainuüksi pealepressivast, aga kaasahaarvast kurvast noodist, et tunnetada meeleseisundi tähtsust. Kurbliku muusika saatel ei peagi võtma kasutusele dialoogi, mis paneks peategelase olemuse kiiresti paika ja aitaks publikul teda paremini mõista. Karakteritesse ei süüvitud just väga hoolikalt, aga visuaalide kontrast töötas ainult karaterisisesel tasandil, aidates luua salapära, meeleolu ja teineteisemõistmist ja arusaamist erinevate tegelaste vahel. ASM õnnestub tänu unikaalsele teostusele, mis rõhutab moedisainerlikku viimistletust ja lugupeetust. George`i motiivid on paigas. Ta tammub vaevaliselt läbi pika päeva, et saaks taas viimast korda voodisse heita ja mitte kunagi ärgata. Vähese dialoogiga pannakse kohemaid paika peategelase seisnud ja olemus maailma mastaabis. Kõik edasine on justkui nagu kandelava emotsioonide, tunnete, valu, raskuste kujutamiseks ja just nii tuntavalt, et ekraani jälgiv filmisõber end puudutatuna tunneks.
ASM`il õnnestub meeled viia seisundisse, millest ei taha enam välja pääseda. Eemaldumiseks peab film aga lõppema, aga kergendustunde asemel võiks see kena näitemäng kesta veel ja veel.