esmaspäev, 31. mai 2010

Robin Hood 2010

Lavastaja: Ridley Scott
Osades: Russel Crowe, Mark Strong, Cate Blanchett, Max von Sydow, William Hurt jne.

Lugu Inglismaa kuninga vibulaskjast ja tema ustavatest võitluskaaslastest, kes naasevad kodumaale ainult, et leida ees noor ja kogenematu kuningas ning salakaval rüütel Godfrey. Vandenõu peatamise nimel peab Robin astuma oma isa jälgedesse ja suunduma taas lahinguväljale, et kaitsta kodumaad.
Ridley Scotti ei paista väsitavat mitte miski. Tema filmid on valdavas enamuses poliitilised või ajaloolised. Viimasel ajal harrastab vanameister oma lemmiknäitlejate korduvat kasutamist ja pingeliste põnevikke lavastamist. 2010. aastal sai aga valmis esimene päris ajalooline film, mille juurde ta möödunud 5 aasta jooksul ei naasnud. Tulemuseks on uus tõlgendus Robin Hoodist ja tema rõõmsatest seltsilistest. Robin Hood on nõrgem kui Gladiator, aga parem kui Kingdom of Heaven(märkusena peaksin mainima, et KoH`i esmane ja viimane vaatamiskord oli vähemalt 4 aastat tagasi ning seetõttu parandan antud Scotti filmide võrdlemise niipea kui KoH on värskelt vaadatud). Robin Hoodi on väga raske nimetada ajalooliseks filmiks, sest paljud faktid, mis ilmnevad pikema taustauuringu järel, paiskavad kogu Scotti lavastatud ja Brian Helgelandi kirjutatud loo hoopis teise virna. Sinna, kuhu kuulub ka King Arthur. Eks mõned tõed ikka eksisteerivad, aga neid on siiski vähe. Aga ajalooline film tähistab siiski pelgalt žanri, kuhu mahuvad igat masti teosed. Ka Scotti Robin Hood ja Antoine Fugua King Arthur. Kui neid filme omavahel võrrelda, siis on Robin Hood tõenäolisem ja ka praktilisem tõlgendus pimedast keskajast, kus lugesid ainult maksud ja kuningale lojaalsuse tõestamine. Russel Crowe`i Robin on lahingutegevuses karastunud ja seeläbi ka kuninga nimel võitlemisest väsinud. Esimesel võimalusel saabki temast ja paarist kamraadist desertöörid, kellel silme eest terendab kaunis, aga kauge kodumaa.

Antud versioon lindprii staatuse sünnist ja üldsegi kogu lugu, mis toetus või vähemalt püüdis toetuda sündmuste loogilisele arengule, oli igati vastuvõetav, sest korduvakasutuses olnud versioonid sukkpükstes metsavennast kujutavad teda rohkem noorusliku ja energilise mehena, kes viskab nalja ja ei tunne muret ei mineviku, oleviku ega tuleviku pärast. Selline mulje on eri versioonidest jäänud. Ikka tants ja trall. Ridley Scott pakub aga väsinud, karmi ja mõõka vibule eelistavat aumeest, kes püüab ka enda ümber külvata õilsuse ja "headuse" seemneid. Mitte just nii läägelt nagu eelnevast lausest võib järeldada, aga kindlasti aumehena, kes astub samuti liivasele sõjatandrile, et nurjatutele prantslastele koht kätte näidata. Seejuures meelitab ta ka kõiki kuninga alamaid tegutsema, aga mitte kuninga, vaid iseenda nimel. Õilsus kipub millegi eest võitlevatele tegelastele väga iseloomulik olema ja nii on ka Robin Hoodis. Loomulikult ei saa kõrvale jätta Robini ustavaid semusid, kes saavad piisavalt ekraaniaega enese esitlemiseks ja nendega tutvumiseks. Seikluslik tegevustik leiab aset eelkõige stardis ja finaalis, sest vahepealne aeg kuulub kurbade silmadega ja võitlemisest väsinud Robini elu üle mõtlemiseks. Olles juba leedi Marioniga ühe katuse alla elama paigutatud, kasutab mees võimalust tundmaks end maaomanikuna ja selle kaitsjana. Filmi pealkiri õigustab end täiel määral, sest film pühendubki Robinile, tema minevikule ja võitlusele kodumaa eest.
See pole aga kõik, sest Scotti lavastajakäsi kipub keset filmi nõrgaks jääma. See avaldub eelkõige seoste loomises ning Robin Hoodi motiivide avaldumises. Mõlemad jäävad tasapisi tahaplaanile, kui Robin kodumaale naaseb. Kaks lugu hakkavad eraldi arenema ja enne finaali otsustava kokkupõrkena kokku ei puutugi. Robini õilsameelsus ilmutab end liiga kiirelt ja seoseid loomata. Lihtsalt minevikumeenutused ja vana mehe tark nõuanne ei tohiks käivitada sündmusteahela, mis viib peakangelase rahva ja kuninga ette end maksma panema, aga nii just juhtubki. Teise pidevalt ja kaasahaaravalt areneva sisuliini eest vastutab rüütel Godfrey, keda kehastab karismaatiline Mark Strong. Reeturliku tegelasena suudab Strong särada isegi rohkem kui Crowe, sest erinevalt Robini petlikust vaikeelust, kavandab Godfrey suuri plaane, kamandab vägesid ja on lihtlabaselt sõnastades lihtsalt üks badass tegelane. Mitte, et Crowe etteaste jääks Strongiga võrreldes nõrgaks, aga Godfrey tundub aktiivsem kui vibu pelgav peategelane. Stsenaarium on muidu päris tugev, ainult kahe tegevusliini arendamisega mindi vast liiga kaugele. Sõna otseses mõttes. Tundus, et taheti lahata Godfrey ja Robini tegemisi korraga ja samas teineteisest mitte väga sõltuvalt, kuid jõuti hoopis nii kaugele, et pöördeline ja otsustav hetk Robini jaoksoli hoopis kohmakas ja ebaveenev. Teostuse poolest on Scotti stiil selgelt tuntav. Kiire ja avar kaameratöö, armutud ja raevutsevad võitlusstseenid - kõik väga iseloomulik Scottile.

Leedi Marionina astus üles Cate Blanchett, kes vaatamata oma eale, oli Robini kõrval sarmikas ja täiesti arvestatav tegelane. Filmina ei kaldunud Robin Hood äärmustesse ega triivinud kõrvale peamisest sisuliinist ja kõigest muust, mida see esindas. Seda võib lugeda nii positiivseks kui ka negatiivseks. Positiivne, sest Scott demonstreerib selle filmiga oma lavastajavõimekust ja negatiivne, sest sisuline poole tugevus on veidi nõrgavõitu ja järjepidevuse katkevus maandab esileasetatud idülli või siis täpsemini sõnastades pealiini, kus peaosas Robin Hood. Ajaloolise hõngu loomine ja tollase ühiskonna kujutamine on trumpkaart, mille olemasolu laseb nautida võõrast, kuid siiski tuttavat keskkonda ja sealseid inimesi, nende intriige, kahepalgelisust, õilsameelsust ja võitlust ülla eesmärgi nimel. Sellele aitas kaasa ka teemakohane muusika. Olgugi, et nii sisult kui ka vormilt on tegu filmiga, mille olemasolu ei tohiks mitte kellegi jaoks mitte midagi muuta. Erinevalt Crowe ja Scotti ühisest lemmiklapsest Maximusest, on Robini karakter pigem vettpidav kujutis kangelase elust ja saatusest. Maximus esindab aga isiklikku vendettat, mille najal ta pealtvaatajatega täidetud võitlusväljal aina püsti tõusis. Robini motiivid jäävad häguseks, kuid arusaadavaks, aga siiski pealtvaatajale kaugeks, mille tõttu kipub ära vajuma side peategelasega. Samas on 13. sajand ülesehitatud kutsuvalt ning kaashaaravate tegelaste ja sündmustikuga, mille ladusus annab lahkelt loa seiklustest osa võtta.
Kaasahaarav uusversioon Robin Hoodi seiklustest, mis oma puudujääkidega on tingimata omanäoline ja tõsiseltvõetav, aga kindlasti mitte parim ajaloolise draamana ega ka Ridley Scotti filmina. Elamust pakub aga sellegipoolest.
7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar