Daath - Day Of Endless Light

USA metallistide Daathi uue albumi The Concealers esimene muusikavideo loole Day Of Endless Light. Lihtsalt raju :D nagu ka kogu album.

Winged Creatures 2008

Lavastaja: Rowan Woods

Osdaes: Dakota Fanning, Josh Hutcherson, Guy Pearce, Forest Whitaker, Kate Beckinsale jne.

Mõni traagiline sündmus võib inimese elu täielikult muuta. Osad püüavad elada paremini kui enne, aga on ka neid, kes langevad hoopis allapoole. Oleneb puhtalt toimunust ja inimesest. Elunatukese kaalukausile asetav traagika ajab tavarutiini segi ja iga kannatanu püüab mingil meetodil lohutust leida. Umbes selline teema hargneb lahti antud filmis läbi mitme erineva inimese.

Väikeses restoranis toimub tulistamine ja selle tunnistajad püüavad kuidagi endise elu poole tagasi pöörduda. See ei ole lihtne ja igaüks ei saagi raske ülesandega hakkama. Erinevates inimestes tulevad välja nende suurimad vajadused ja nende rahuldamine toob kaasa segadust ja veelgi rohkem ohtlikke olukordi.

Winged Creatures asetab peamise rõhu inimestele, kes tulistamise üle elasid. Igaüks neist mäletab toimunut erineva nurga alt ning nii mõnigi leiab, et nad oleksid saanud midagi ette võtta. Tegelikkust endale ei meenutata, vaid mõeldakse läbi stsenaariume, mille järgi oleks võinud tulistamise käigus tegutseda. Põhilisteks tegelasteks on vähki põdev mees Charlie(Whitaker), ettekandja Carla(Beckinsale), sõbrad Annie(Fanning) ja Jimmy(Hutcherson) ning kirurg Dr. Laraby(Pearce). Nende ümber koondus tagamaid lahkav sisu. Charlie pääses eluga ja ta võttis seda kui märgina ning suundus Las Vegasesse. Läks ja võitis tohutuid summasid. Järgmine päev aga kaotas kõik. Charlie sai küll kuulitabamuse, kuid hing jäi sisse. Oma vähi pärast võttis ta seda kui sõnumit Jumalalt ning otsustas, et nüüdsest läheb tal kõik korda. Oma šoki mattis ta kasiinodes mängimise peale ja see tal peaaegu õnnestus, kuid miski ei kao nii lihtsalt ja oma õppetunni sai mees ikkagi kätte. Whitaker oli taas võimekas nagu alati. Tema rollides pettuma ei pea, sest temas kohe kiirgab originaalsust. Ettekandja Carla oli tänulik, et pääses taas oma väikelapse juurde, kuid hullunud tulistaja külmavereline tegutsemine ei lase naisel rahulikult elada. Tal tekib vajadus tunda end turvaliselt või lihtsalt olla kellegagi koos. Esmalt püüab ta üha rohkem ahastusse vajudes Dr. Laraby`ga sõbruneda, kuid plaan kukub läbi ja naine jääb üksi. Tema jaoks lõppes film kurvalt. Alati nuttev laps ajas Carla viimse piirini ning lohutust leidmata otsis ta seda meeleheitlike samme tehes edasi. Annie ja Jimmi olid tulistamise ainukesed noorukid. Neile mõjus sündmus erinevalt. Tulistaja hukkas Annie isa, kuid usklik tüdruk püüdis oma viha ja kurbust leevendada Jumala poole pöördumisega. Annie tahtis tema isa tulistanud mehele kõigest jõust andestada, aga vaatamata jõupingutustele ei suutnud ta lõpuks ikka sellega toime tulla. Ta püüdis ilustada oma isa hukku igal võimalikul kombel, kuid Jimmy teadis tõde ja see sõi teda seest.

Dr. Laraby oli kogu sündmusega kaudselt seotud, aga temagi korrutas endale, et ta oleks saanud neid inimesi kuidagi aidata. Eriti suureks kinnisideeks muutub see siis, kui üks ohvritest ta kirurgikäte vahel sureb. Ka tema liin lõpeb omamoodi kohutaval kombel. Mees püüdis leida kedagi, kelle eest hoolitseda, aga taoline käitumine viis ettevaatamatuseni ja tulemus oligi käes. Film oli üles võetud suhteliselt tavaliselt, aga tegevustikku ilustas head näitlejatööd ja sügavama mõtte esile toomine. Dakota Fanning oli oma ea kohta suurepärane uskliku Annie rollis. Ta oli täiesti usutav ja tõetruu. Beckinsale`i roll osutus traditsinoonilisemaks, aga samas ka üsnagi oluliseks osaks. Pearce`i osa oli päris uudne ja huvitav. Mitte just väga uudne, aga kindlasti mitte väga tuntud motiividega tegelane. Jimmy rollis olnud Josh Hutcherson oli mulle tuttav samuti kurblikust filmist Bridge To Terabithia. Jimmy isana astus üles Jackie Earle Haley, keda sai viimati näha Watchman`is. Tore oli teda jälgida ka tavarollis. Filmi kulg oli äärmiselt rahulik ja mõnele kannatamatule inimesele võib asi igav olla, aga mulle läks film üsnagi hästi peale. Juba teema oli enne vaatama asumist huvitav ja ka näitlejate valik meelitas ligi. Rollidesse oli valitud vägagi sobilikud näitlejad. Neist igaüks andis edasi enda omapära ja antud tõsised tegelaskujud hargnesid lahti vastavalt nende endi kinnisideedele või vajadustele. Tegelaste otsingud olid selged ja arusaadavad. Segadust ei tekkinud ja nii oligi olemas terve posu inimesi, kellele sai kaasa tunda. Mõnes mõttes oli juba ette teada, et ellujäänute tegemised päädivad kas siis millegi traagilisega või kannatuste lõppemisega, aga lõpptulemused olid erinevad ja põhiliste tegelaste tegutsemine leina või millegi muu ajendil ei olnud eriti etteaimatav.

Tugev traagikat lahkav draama, mis oma tegelaste mitmekesisusega suudab olla huvitav ja kaasahaarav.

8/10

Madagascar 2: Escape To Africa 2008

Lavastaja: Eric Darnell, Tom McGrath

Osades(Hääled): Ben Stiller, Chris Rock, David Schwimmer jne.

Madagascar 2: Escape To Africa on siis uute sebra, lõvi, jõehobu ja kaelkirjaku tegemiste pealkirjaks. Ei kavatsenudki seda kinos vaadata, sest eelnev osa hakkas juba ammu tagantjärgi aina vähem ja vähem meeldima. Lootsin, et järg on etem, aga noh, mis sa ikka teed, kui lapsikus kasvab üle pea. Õiendada polegi nii väga vaja, sest see on ju suunatud eelkõige lastele.

Leemurite abiga ehitavad eelmisest osast tuttavad tegelinskid endale lennuki ja põrutavad sellega minema. Loomad lennukis ja pingviinid juhtideks ei tähenda midagi head ning alla lennumasin suunubki. Jõutakse Aafrikasse, kust igaüks leiab oma kutsumuse ning ka lõvi Alex kohtub taas oma vanematega. Probleemid alles aga algavad.

Ma ei mäleta enam, kas ma käisin esimest loomaia asukate sekeldust kinos vaatamas või mitte. Huvitav, kuida see mälu siis nii nõrk on? Madagascar oli esmasel vaatamisel lahe ja vaimukas elamus, aga teist korda vaadates hakkas film tohutult närvidele käima. Põhjus: selge õpetliku alatooniga sisu, mis muutus iga hetkega aina Disneylaadseks nämmutamiseks ja liiga suur loba, mis tuli eelkõige lõvi ja sebra suust. Üheöö liblikas teisisõnu. Aga arvan, et ei ütleks ära ka uuesti vaatamisest, sest omad teatud naljad olid olemas ja ega päris jamaga ka tegemist polnud. Teine osa otsustas eelmise filmi vormi ja sisu kasuks ning tulemuseks oli kohati piinlik ja naeruväärsete situatsioonidega animatsioon. Aga mõlema filmil on olemas teatud trumbid, mis mind filmi juures tugevalt köitsid. Ja nendeks on PINGVIINID, AHVID ja LEEMURID. Nood tüübid olid tõesti ainukesed, kes omasid mõlemas filmis kuldaväärt rolli. Esiteks pingviinid: inglastest hullunud väikesed nublud, kes oskavad sõita autoga, kaaperdada laeva, ehitada lennuki ja sõita sellega. Juht jagab käsklusi ja ülejäänud alluvad. Eriti andekas on üks pooletoobise moodi pingu, kes ei mõika pooltest käsklustest tuhkagi. Kui miski läheb korda, siis teevad nad grupi käteplaksu või nende puhul hoopis siis tiivaplaksu. Mõlemas filmis olid nad ainukesed, kelle tegemised olid tõesti huvitavad ja nüüd ka järje puhul tahtsin aina rohkem just neid näha. Teiseks ahvid: Neil on küll väike roll mõlemas osas, kuid ka nemad värskendavad imalavõitu sisu. Järjes kaasasid nad oma suguvennad lennuki ehitamisse ja lõpuks hakkasid nad protesteerima ning nõudma paremat elu või midagi taolist. Ainult et kust nad kõik seal Aafrikas lennukeid nii hästi tunnevad =). Kolmandaks leemurid ja veel täpsemini öeldes kaks kolm leemurit. Leemurite kuningas oli pooletoobine eelmises jaos ja on ka siin samasugune. Ali G hääle tunneb koheselt ära ja tänu tema aktsendile on leemurite kuningas päris värvikas kuju. Kuninga abiline on vaikne ja torisev ning temagi on muigele ajav kuju, kuid kõige õnnestunum on väike ja armas leemur, kes oma heleda häälekesega alatasa piiksuda püüab. Eriti veel 1. osas, kus tal oli veidi suurem roll.

Aga film ise on imal ja igav. Peategelased mulle eriti ei sümpatiseeru kui välja arvata kaelkirjak, kelle foobiahullus on siiski õnnestunud. Alguses näidati, kuidas Alex rööviti traagilisel moel oma pere juurest ja kõik oli üldse väga nutune. Nii ta New Yorgi loomaaeda tantsima sattuski. Mis jama selle tantsimisega on? Mis ajast lõvid loomaaedades tantsivad? Ei mahu pähe lihtsalt. Olgu, ma saan aru, et nii tahetakse kujutada linnastunud looma, aga see on liiga tobe minu jaoks. Aafrikas saab lõvi oma vanematega kokku, aga paha lõvi sepitseb plaani ja kõik läheb nihu. Lõpuks Alex tõestab end kõigile ja on jälle õnnelik. Umbes nii see kulgeski. Minule igav sisuliin, aga eks oodata oligi, et midagi sellist välja tuleb. Sebra Marty kohtub omasugustega ja tuleb välja, et nad kõik seal Aafrikas on nagu puuga pähe saanud. Jõuhobu valmistub jooksuajaks, aga võta näpust. Kaelkirjas Melman ARMASTAB jõehobu. Kas selline asi ei aja mitte meie noorsugu segadusse? Või siis mitte? Igatahes oli enamus filmist lihtsalt väga pentsik. Hull vanamutt, kes metroos lõvi tagus, ilmub samuti välja ja loob oma kommuuni Aafrika metsadesse. Pentsik, mis pentsik. Animatsioon on sama kandiline nagu eelmine kordki ja ei saakski öelda, et mulle selline stiil ei meeldi. Meeldib küll, kuid tegelased on ebaõnnestunud, aga see on lihtsal tminu arvamus. Ei meeldinud absoluutselt liigne inimlikkus. Peaaegu et kõik peategelased käitusid nagu inimesed. Ehitasid lennukit, valisid telefoninumbreid jne. Loomad peaksid ikka loomad olema, mitte tegema asju, mis isegi animatsiooni jaoks ei tundu sobivat. 1. osa oli vähemalt märksa põnevam, aga järje tegevustik annab soovida. Eelkõige rõhutati sõprusele, armastusele ja pereväärtustele. Mul ei ole midagi nende vastu, aga seda kõike saaks vormida varjatumalt ja andekamalt. Seeläbi pakuks Madagascar huvi ka laiemale vaatajaskonnale.

Madagascar 2: Escape To Aafrica on vaadatav, aga arvatavasti ainult ühe korra. Originaali vaataks isegi veel korra üle, aga järg oli minu jaoks liiga lapsik ja imalavõitu. Selle seeria staarid on pingviinid.

5/10

Ocean`s Thirteen 2007

Lavastaja: Steven Soderbergh

Osades: Brad Pitt, George Clooney, Andy Carcia, Al Pacino jne.

Pärast Twelve`i tuntavat nõrkust ei osanud ma triloogia viimasest vaatusest suurt midagi oodata. Eleven oli igal juhul vägagi mõnus kelmikomöödia, kuid Twelve jäi kuidagi longu ja ei tabanud 1. osa nutikust. Thirteen osutus aga üle ootuste kobedaks filmielamuseks. Võiks öelda, et et 1. osa värskus ja kavalus tuli tagasi ning masinavärk töötas jälle lahedas tempos.

Danny Ocean ühendab jõud oma vanade semudega, sest üks omadest on sattunud löögi alla. Nimelt Reuben Tishkoff ehitas hotelli koos tuntud kasiinoomaniku Willy Bnksiga. Banks aga jättis Reubeni lepingust välja ja sundis viimase veel vastavale lepingule alla kirjutama. Reubeni vastuhakkamine lõppes vägivaldselt ja nüüd koondab Danny Ocean taas jõudusid, et maksta kätte ning seekord on asi isiklik.

Twelve jättis kahetsusväärse maigu suhu, kuigi tegemist ei olnud üldsegi halva filmiga. See miski, mis seeria esimese seikluse särama lõi, oli puudu. Thirteen aga murdis ajutise tammumise ja suutis taas lasta mul tunnetada humoorikuse ja stiilsuse korralikult valmis keedetud segu. Näitlejate maht suurenes samuti. Willy Bankina sai näha ei kedagi muud kui Al Pacinot. Bankina tõi ta filmi üsna esindusliku rolli, kuigi veidi imelik oli näha Pacinot niivõrd ebaloomulikul kombel päevitununa. Kogu vana kamp tuli taas kokku ja puudu ei jäänud ka eelmise osa kesksest tegelasest Nightfoxist ning kaua ei pidanud ootama ka Terry Benedicti. Seekord suunduti teistsugusele rajale ja varastamise asemel otsustati Banki kasiino päise päeva ajal avalikult rahast lagedaks teha. Siiski üks väike vargus mahtus ka sisse, sest see juba puududa ei saanud. Eelmistes osades alati kohal olnud sarmikus ja ehtne enesekindel tegutsemine igas olukorras tõusis kolmandas jaos märksa olulisemale kohale kui ta seda oli olnud 2. osas. Oli olemas kindel siht ja põhjus. Meisterdati valmis plaan ning igaüks meeskonnast leidis enesele rakenduse. Kõigis kolmes filmis omas Bernie Mac suhteliselt püsivat ja märgatavat rolli ning kohe hirmus kahju hakkas mehest iga kord kui ta ekraaniaega sai. Kuidas ta siis nii vara manalateele suundus? Tore näitleja oskusliku mölapidamatusega. Midagi lolli kolme filmi vältel ta suust kuulda ei olnud, sest kui ta juba suud pruukis, siis juba asja eest. Tähtsal kohal oligi palju päikest saanud Willy Bank, kellel vist ei saagi sobivamat nime olla. Tema taktika meenutas mõneti Benedicti ja kui aus olla, siis ega Banki raudse käe poliitika nii väga erinev ei olnudki. Benedict astus samuti Banki vastu ning tänu Andy Carcia karismaatilisusele ootasin tema esileastumist innukalt.

Plaan oli iseenesest lihtsam kui ennem, sest erinevaid nutikust üles näitavaid käänakuid eriti ei olnud ning filmis otsustati ühe kindla ja selge vahendi kasuks. Hiiglasliku puuriga otsustati maavärinat tekitada. No miks ka mite. Veidi imelik, kuid tulemus polnudki nii veider kui olin oodanud. Läbi filmi käisid läbi vihjed, et seekordne osa jääbki viimaseks ja tõesti parem oleks. Kolmest piisab täielikult ja tegelikult olin ma vägagi üllatunud kui Twelve ja Thirteen valmisid. Iga mees omal kohal ja pettuskeem läks täistuuride peale. Päris palju eeltöid tuli selleks puhuks, sealhulgas naljaninadest vendade Malloyde ülesanne viis nad Mehhikosse, et seal valmivaid täringuid oma tahte järgi veidi vormida. Selleks tekitati tehases rahutused ja töölised hakkasid rohkem palka ning paremaid tingimusi nõudma. Selline suures plaanis lähenemine tõmbas tahest tahtmata naeru suule, sest sedalaadi ettevalmistust ei näe just igas filmis. Clooney ja Pitt olid omas mullis ning oma mängupõrgute kimbutajate rollidega olid nad peaaegu et täiesti sina peal. Jälle käis läbi tunne, et näitlejatel oli lõbu laialt. Pole küll uurinud, aga võib olla said ka näitlejad suuremat sorti sõnaõigust oma rolli suhtes. Miskipärast jääb seline mulje, kuigi ega see ei peagi midagi sellist tähendama. Üldsegi mitte. Plaaniks oligi täringute saboteerimise ja maavärina esile manamisega tekitada laiaulatuslik võidulaine. Kogu ettevõtmise konksus oli tehisintelligendiga turvasüsteem, mis mõõtis eri näitusid, et pettureid ja muid asjapulki vahele võtta. Aga ega "ajuga" süsteem suuda vastu hakata Oceani nutile. Huumor täitis kogu filmi ja seda ilmus kõige ehedamalt meeskonna tööst. Hea näide: Banki kasiinot tuli külastama inspekteerija, et hea õnne korral kasiinole viis tärni garanteerida. Inspekteerija sattus aga Oceani meeste kätte ning vaese mehe elu tehti võimalikult ebamugavaks. Sinna need Banki kauaoodatud viis tärni läksidki. Lõpus ilmus välja Nightfox, kelle kohalolek oli pigem üleliigne. Too oli jällegi Benedictiga semminud ja püüdis Oceani meestel nahka üle kõrvade tõmmata, kuigi sellest polnud mitte mingit tolku ja üldsegi oleks võinud ta olemata olla. Lõpp hea, kõik hea. Lõpuks istuti koos maha ja nauditi ilutulestikku ning oldi üsnagi rahul endaga ja seda olin ka mina.

Võrdne Eleveni mõnusas tempos kulgeva tasemega. Kuigi eks need filmid on lihtsalt meelelahutuseks ja neid võib nautida erinevate külgede pärast. Mina vaatasin neid meeleldi ja usun, et kui satun neile uuesti peale, siis arvatavasti vaataks uuesti. Juhul kui möödas on vähemalt aasta.

7/10

The Surrogates 2009