Transformers: Revenge of the Fallen

Lavastaja: Michael Bay

Osades: Shia LeBouf, Megan Fox, John Turturro, Josh Duhamel jne.

Mees nimega Michael Bay on oma elu jooksul igast masti filme valmis meisterdanud, aga kunagi pole ükski neist olnud mõõtmetelt nii suurejooneline nagu seda on olnud mõlemad Transformerite filmid. Aga nagu alati, siis ei tasu hõisata enne õhtut. 1. osa rokkis sajaga, aga järjega ei olnud sama lugu. Nimelt otsustas Bay tõsta latti veelgi kõrgemale ja suurendada endist kogust maksimaalseni, kuid see tuli ainult kahjuks, sest originaali puudused muutusid seeläbi veelgi silmapaistvamamaks, kuigi kõik postitiivne säras rohkem kui iialgi varem.

Pärast Megatroni ja The Cube`i hävitamist püüab Sam Witwicky elada normaalse noore elu koos oma kallima Mikaelaga. See ei kesta kaua, sest decepticonid naasevad Maale, et täide viia ammustel aegadel langenud The Falleni nime kandva decepticoni soov täita Maa pimedusega ja taas luua oma kadunud rass. Sam ja Mikaela satuvad koos eelmisest filmist tuttavate autobotidega kogu kättemaksuplaani keskele ja nüüd peavad nad kõik andma oma panuse, et päästa Maa kindlast hukust.

Michael Bay loomingut saaks iseloomustada kõige lihtsamini sõnaga ameerikalikus. The Rock, Armageddon, Pearl Harbor, Bad Boys I ja Bad Boys II on kõige ehedamad näited, et oma väidet tõestada. The Rock on minu meelest nende hulgas Bay parim film. Väljajäetute hulka jäi The Island, mis oli ja on Bay üks omanäolisemaid filme. Omad puudused, mis on Bayle iseloomulikud, on siiski olemas, aga kahtlemata oli The Island kõige õnnestunum teos pärast The Rocki. Püsivaks jooneks on siiani jäänud liigne patriootlikus ja pidev läilasus. The Island ongi seetõttu minu silmis Bayle mitte nii väga omane film. Aga siis ilmus Transformers ja mees sai näidata maailmale, mis puust on ta õigupoolest tehtud. Esimesest osast ma ei hakkagi palju heietama, sest eks igaüks ise teab, miks talle film meeldis. Aga kui meeldis väga, siis järg valmistab mõningase pettumuse ja seda just 1. osa miinuspoolte pärast. Bay otsustas, et nüüd ta saab ja tahab luua veelgi rajuma möllufilmi, kus peaosas hiigelrobotid. Uue osa suhtes jäin ma kahevahele, sest mingi osa mulle meeldis ja mingi osa ei meeldinud.

Sarnaselt originaalile omas Revenge of the Fallen endas täit tõsidust, et hiiglaslikud robotid naeruväärseteks ei muutuks. See õnnestus täielikult, kuid kahjuks tuli inimlike iseloomujoonte üleküllus, mida anti hulgi uutele tegelastele. Kõige häirivamad olid kaksikutest autobotid, kelle ebavajalik kraaklemine muutus iga hetkega üha tüütumaks. Miniatuursed decepticonid jooksid samuti ringi ning ka neil õnnestus käituda just nii nagu ei peaks. Ma ei saa aru milleks peaks üks väike robot suust välja ajama niisama tühja loba. Näiteks võiks tuua selle sama vingerdise, kes Megan Foxi jalaga suguühtesse astus. Sellised labaseid hetkeid oli hulgi ja eriti mõttetud suutsid olla Sami vanemad, kes olid nagu puhtalt nn. huumori jaoks kohale tulnud. Kanepist segi pööranud ema jookseb mööda ühikat ringi ja see peaks olema naljakas? Nii need asjad ka ei käi. Kogu areneva sisu keskel pikiti kohe julgelt sisse idiootlike dialooge ja labast huumorit, mis pikendasid filmielamust märgatavalt ja seda mitte paremuse poole. Jälle kujutati seda imetabast ameeriklaste arusaama tavalisest koolielust. Kui on olemas asjalik sisu, mütoloogia ja suurejoonelise efektsusega võitlevad robotid, siis mis kuradi pärast peab ligi tund aega filmist olema nagu rumal USA noortekomöödia.

Need küljed muutsid meeldivalt pika filmi isegi kohati päris igavaks. Uuesti vaadates lõikaks hea meelega tühja jutu välja. Vaatamata kõigele ei olnud RotF just väga halb, sest mulle kui kinokülastajale ja ulme austajale suudeti pakkuda korralikku kogust Transformerite ammukadunud mineviku paljastamist, nende seostust inimkonnaga ja loomulikult imekauneid lahingustseene, mis olid sama suurejoonelised nagu algupärases filmis. Autobotide ja decepticonide vihane vastaseis pakkus alati palju pinget ja seda äärmist detailsust oli suurel ekraani lihtsalt vaimustav jälgida. Megatroni ülestõus ja The Falleni naasmine maale olidki filmi põhiteemad ja kuhugi ei pääsenud ka Maa päästmine. Kummalisel kombel oli teise osa teostus üllatavalt sarnane eelmisele jaole. Jälle tuli kari kurjameid ja jälle toimus otsustav lahing lõppvaatuses. Tegevuspaigad olid õnneks sootuks teised. Madistati nii metsas puude keskel kui ka kõrbes püramiidide jalamil. Kuhugi ei pääsenud ka kõrghoonete vahel aset leidev võitlus. Silmailu oli palju ja õnneks suutis film end vaatamata nõmedale huumorile suhteliselt tõsiselt võtta ning seeläbi saingi oma elamuse kätte. Oli ka üks kummaline asjaolu.Kui algses osas oli Megan Fox üpriski kenake, siis järjes ei olnud temast midagi järele jäänud.

Oma töökojas ringi kekutades meenutas ta mulle viisakalt sõnastades lõbunaist. Niivõrd üle meigitud, et endist ilu oli raske näha. Oma osa andsid ka hiljutised Foxi ülitargad mõtteavaldused, mis panid kahtlema tänapäeva noorte näitlejannade mõistuses. Seega jäigi ta filmis üheks suureks tühjaks kohaks, kes jooksis LeBoufi selja taga ja kisendas kogu aeg. Huvitav, kas Bay ise jäi Foxiga rahule ja kas ta hakkas sarnaselt minule oma tõekspidamisi üle kontrollima, kui Fox otsustas meedias oma kena suukese lahti teha. LeBouf oli lahe nagu alati. Temaga ei ole mul isegi kõige väiksemat kana kitkuda. Filmi parimad palad olid robotid ja nendega seostuv iidne ajalugu. Juba iidsetel aegadel ilmusid meie sõbrad planeedile nimega Maa ja orjastasid inimkonna. Ka siin saime uue versiooni püramiidide võimalikust ehitusviisist. Megatron oli raju nagu ennemgi ja see kehtib enamuste decepticonide kohta. Optimus Prime ja tema uhke kaaskond olid seekord veidi kahvatumad, sest palju aega anti vastaste minevikule ja Langenu osatähtsusele. Kaameratöö ja visuaalne pool olid igati tasemel, aga dialoog, liigne huumor, ameerikalikus ja tobedad robot-ja inimtegelased rikkusid julmalt minu arust ühte parimat puhast meelelahutuslikku vaatemängu.

Transformers on selgelt parem, aga ka Revenge of the Fallen suutis nii mõnigi kord ületada oma puudusi. Üldpilt jagunes mul pooleks ja seetõttu langebki punktide arv esimese osaga võrreldes märksa allapoole.

6/10

Where The Wild Things Are 2009

Teine trailer Maurice Sendaki samanimelise raamatu filmiadaptsioonile. Juba esimene trailer püüdis pilku ja teisest ei pea enam rääkimagi. See on film, mida peab nägema.

Session 9 2001

Lavastaja: Brad Anderson

Osades: David Caruso, Peter Mullen, Josh Lucas jne.

Brad Andersoni nimi jäi pärast vaimustava The Machinist`i nägemist selgelt meelde. Session 9 on mehe üks varasematest filmidest ja tema ainuke õudusfilm siiamaani. Ei ütleks, et antud teos oleks samaväärne Christian Bale`i viimseni ära näljutanud psühholoogilise müsteeriumiga. Õudusfilmina oli Session 9 üllatavalt nõrk ja psühholoogilise külje pealt veelgi nõrgem.

Koristusrühmale antakse tööd vanas vaimuhaiglas, mis hiilgab metsa keskel oma uhkes üksinduses. Rühm alustab tööd, aga haigla peidab saladusi, mis mõjutab igaühte neist. Kõige rohkem mõjutab vana hoone Gordonit, kelle niigi pingeline pereelu pingestab mehe igat hetke õõvastavalt suures mahajäetud hullumajas. Varsti hakkavad toimuma sündmused, mida mehed nii lihtsalt selgitada ei oska.

Filmi peamine probleem oli igavus, mille põhjustas vägagi aeglane sisuarendus. Mehed saabusid vaimuhaigla territooriumile ja hakkasid tööle. Ja ei midagi muud. See kestis umbes pool filmi kestvusaega või isegi rohkem. Peaosades olid David Caruso ja Peter Mullan. Mullan oli Gordoni rollis ja too tegelane oli kogu tähelepanu keskpunktis, kuigi temaga seostunud sündmused ei andnud filmile kui õudukale midagi tähelepanuväärset juurde. Finišisse jõudes olid kõik eelnevad katkendlikult kujutatud hetked muidugi tähtsal kohal, kuid vihjete jagamine nähtavasti ei õnnestunud. Lühikesed katkendid mingist Gordoniga juhtunust ei tekitanud seoseid ega ka suuremat huvi nende vastu. C.S.I Miamist kõigile tuttav David Caruso jäi kuidagi väga võõraks. Ma ei tea milles asi, aga tema sobibki vist ainult päikselisse Miamisse. Tema näitlejatöö ei olnud just eriti kiiduväärt, kuigi siiski on mul tema vastu teatav austus kogu aeg olnud ja seda tänu C.S.I-le. Aga Session 9 ei hiilanud pinge ega õuduse tootmise poolest. Midagi oli väga puudu, sest ükshaaval esile tõusnud pealtnäha olulised momendid jäid lühikeseks ja hiljem vajusid unustusehõlma. Tohutu hoone aga meeldis mulle väga, sest pikad koridorid ja pimedad keldrid sobisid ühele korralikule õõva tekitavale filmile nagu valatult. Film seda ära ei kasutanud ja hirmuhetki oli ootamatult vähe.

Hetked hetketeks, sest õudusfilm saab vaataja alati viia mõistuse äärealadele ja seda siin püütigi teha, kuid teostus ei kandnud selles suhtes vilja. Pikaldane sissejuhatus ilma vähimagi pöördeta ja sisu huvitava arenduseta muutis kogu filmi enam vähem igavaks. Peter Mullan oli siiski üsnagi positiivne kuju, sest teda ja tema kahtlast tegelaskuju oli huvitavamast huvitavam jälgida. Ütleme nii, et kogu püant keerleb tema ümber, aga ega rohkem ei saagi juurde lisada. Filmi juures oli kiiduväärt omapärane lähenemine kaameratöö poolest. Kaameratöö oli nimelt mõnusalt lihtsakoeline ja tänu sellele muutus asi ka märksa reaalsemaks. Otseselt kedagi või midagi suures majas kellegile kallale ei tulnud, sest kõik oli hoopis märksa keerulisem. Minu jaoks oli lõpus välja tulnud ootamatu pööre üsnagi etteaimatav, sest filmi jooksul ei tekkinud peas kordagi mõtet, et kuskil luurab midagi kohutavat ja elajalikku. Kogu sündmustik oli hirmus tavaline ühele madaeelarvelisele ja algeliste pööretega õudusfilmile. Anderson on järelikult tublisti arenenud, et ta suutis luua midagi niivõrd märkimisväärset nagu The Machinist.

Korralik õudukas oleks vale öelda, sest õõva ei paistnud mitte ühestki august. Ütleks, et film oli pigem klassikaline õpiku näide, et kuidas teha õõvafilmi. Halb just ei olnud, aga ka hea mitte. Pigem alla keskpärase.

4,5/10