reede, 6. jaanuar 2012

The Polar Express 2004

Umbes 8 aastat tagasi nägi ilmavalgust Robert Zemeckise esimene animatsioon The Polar Express, mis talle kui filmirežissöörile omaselt ei olnud tegelikult ei midagi muud kui ühes motion capture`i tehnoloogiaga valminud animeeritud mängufilm. Alates sellest ajast on Zemeckise käe all valminud ka Beowulf ja A Christmas Carol ning iga filmiga on Zemeckis motion-capture`i abil püüdnud lippu kõrgel hoida. Seni viimane, 2009. aastal linastunud A Christmas Carol tõestas, et Zemeckise püüdlused ei ole luhta läinud ja et ta on tõepoolest suutnud luua kireva ja elavaloomulise animeeritud filmimaailma. Zemeckise soov luua täismahus arvutianimatsioon, kasutades tegelaste kujunduses performance capture`i võimalusi läks täide ja seda on tema kolme animatsiooni arengut vaadeldes ka kohe näha. Zemeckis pole aga mitte mingi uustulija, sest tema loomingu hulka kuuluvad tuntud filmid nagu Back to Future`i triloogia, Forrest Gump ja Who Framed Roger Rabbit?, What Lies Beneath ja Cast Away. Seepärast tunduski esialgu natukene veider, et seni ainult mängufilmide kallal töötanud lavastaja asub järsult animatsioone tegema. Siinkohal aga sündis vastupidiselt ootustele aga hoopis midagi erilist. Zemeckis ei ole kunagi animatsioone teinudki, tema kolm teost on animeeritud filmid nagu filmirežissöörile kohane.
2004. aastaks oli USA animatsiooniturgu valitsenud peamiselt Pixar ja Dreamworks ning seda enam tuli paljudele üllatuseks kui Zemeckis asus Chris Van Allsburgi lasteraamatu põhjal arvutianimatsiooni väntama. Filmi eelarveks tohutu 165 miljonit dollarit annab tunnistust tollase tehnika arengust seoses arvutianimatsioonide ja motion-cap`i suhtest, mis oli tollal alles metsikus arengujärgus. Zemeckise "Polaarekspress" on lugu poisist, kes on kaotamas usku jõuludesse, Jõuluvanasse ja jõuluvaimu. Ta tahab uskuda, et kusagil on olemas maagiline Põhjanaba ja seal elutsev Jõuluvana, aga olles oma õele vanem vend ei raha ta uskuda millegisse, mida ta ei näe ega tunne. Temas on Jõuluvana eksistentsi vastu isegi teatavat viha ja pessimismi. Ühel õhtul aga peatub poisi akna alla Polaarekspress: tohutu auruvedur, mille konduktor veel kahtlusi täis poisi endaga kaasa kutsub ja Põhjanabale sõidutada lubab. Rongis kohtub ta veel teistegi lastega, kellel kõigil on omad kahtlused Jõuluvana eksistentsi suhtes. Sisu on jõulufilmi tüüpstsenaariumiga igati vastavuses.

Jõuluteemaline lastekeskne film, mis jutustab usust ja kahtlustest jõuludesse. Siinkohal on täiesti mõistlik laskuda eelarvamuste küüsi ja lahterdada The Polar Express seda isegi nägemata lasteanimatsioonide sekka, mida võib ainult poole silmaga vaadata. Tegelikkuses on Zemeckise esimene katse vahest isegi tema parim animeeritud film, aga tänu tehnoloogia ebatäiuslikkusele on filmil ka tohutult palju eemaletõukavaid omadusi, mis lausa takistavad nautida pakutavat lugu ja seiklust. Seda probleemi suhteliselt keskpärasel Beowulf`il ja lausa suurepärasel A Christmas Carol`il enam ei olnud. Ja see lihtne asjaolu muudabki näiteks A Christmas Carol`il märksa toimivamaks elamuseks, kuigi kolmikust on kahtlemata omapäraseim just nimelt The Polar Express. Kui tähelepanelikult jälgida, siis kõik Zemeckise ponnistused animatsiooni vallas paistavad teravalt silma kui efektsed võõrkehad. Need on mängufilmid, mille puhul Zemeckis uskus, et arenenud animatsioonitehnika suudaks märkimisväärselt efektsemalt jutustada. Mis seal ikka, ilma katsetamata või proovimata kaugele ei jõua. Ilma Zemeckise püüdlusteta oleks praegune tase ehk isegi madalam.
The Polar Express ei ole tüüpiline lastefilm, mis kohustuslikus korras võimalikult palju nüansirikast komöödiat, seiklust, fantaasiat ja jõulude heasüdamlikkust näkku paiskab. Zemeckise lavatajatöö ja tema poolt ka osaliselt kirjutatud stsenaarium jutustab harjumatult teistsugust lugu, mis lõpuks jõuab ikkagi klassikalise jõulumoraalini, aga teekond selle harjumuspärase punktini on hoopis teisest mastist. The Polar Express`is on midagi väga painajalikku, unenäolist ja kohutavalt mängufilmilikku. Need omadused ei tohiks mitte ühtegi vaatajat petta ja lasta uskuda, et tegu on ainult heasoovliku lennuka lastefilmiga. Filmi tonaalsus on märgatavalt või ehk isegi harjumatult tõsine. Peaaegu täielikult puudub tüüpiline jõulumeeleoluga kaasnev melu ja jõuluaja siiras naiivsus. Need omadused on küll selgelt olemas, aga nad ei ole domineerivad nagu tavaliselt. Zemeckis võtab aega ja loob kõige esimesena meeleolu. Selleks ei kasuta ta ära jõuluaja toredust, vaid oma peategease rahutut maailma. Filmi esimene vaatus põhinebki suurel määral väikese poisi rabeleval käitumisel. Meeleolu muutused nii tegelases kui ka pildis tulevad ja lähevad, aina ootamatumalt ja kiiremini. Korraga ei tea nii vaataja kui ka tegelane, kuhu see kõik nüüd edasi liikuma peaks.

Zemeckis on mängufilmide lavastaja ja ta ei loobu sellest eelises ka oma esimese animatsiooni meisterdamise juures. Mängufilmile omast liikumist ja arengut on tunda pea igas tähtsamas episoodis ja üleminekus. Ainuke hetk, kus see kaob on filmi viimane vaatus, sest kuna Zemeckis ei ole kunagi varem teinud imalaid ehk siis antud juhul jõuluimesse uskuvaid lastefilme, mille tõttu on filmi viimases vaatuses seda ääretut imalust ka teravalt tunda. Kuna film baseerub siiski lasteraamatul, peab seekord Zemeckisele andeks andma. Siinkirjutaja jaoks rikkus lõpp ära filmi originaalse tunnetuse. Tunnetuse, mis koheselt eristas filmi kõikidest teistest samalaadsetest USA jõulufilmidest-ja animatsioonidest. Filmi režii on äärmiselt intrigeeriv, eriti just animatsiooni seisukohalt. Suured plaanid nägudest, lennukad kaadrid üle liikuvate või liikumatute objektide ja isepäiselt eri nurkade all paiknevad kaadrid, mis on enamjaolt iseloomulikult pigem mängufilmidele. Filmi painajalikku unenäolisust rõhutab ka vaikselt töötav helimaastik. Kui filmimuusika kui selline on enamjaolt toretsev ja seikluslik, siis filmi helitöö toetab Zemeckise režii iseärasust tekitamaks vaatajas ootusärevust ja salapära.
Stsenaarium on aga hoopis teisest mastist, sest arenevas loos võtab pea alati võimust liigagi ülepaisutatud lapselik naiivsus, rõõmus seikluslikkus ja kõige lõpuks ka usk jõuluimede erakordsusse. Kui filmi esimesed kümmekond minutit ei suunaks vaatajat tundmatutele ja salapärastele radadele, siis jõulufilmile omane melu ei hakkaks ka nii väga häirima. Siinkohal saab aga välja tuua erinevad tegelased ja loo arenguetapid, mis üheskoos aitavad filmil muust massist eristuda. Tom Hanksi mitmikrollidest on kõige meeldejäävamad kindlasti rongi katusel aega veetev kodutu ja Polaarekspressi konduktor. Need kaks tegelased nagu ka paljud teised mõjuvad ootamatu ja rohmakana ning hoiavad filmi salapärasuse kaant kõvasti kinni. Peategelase suhtlemine nende kahe tegelasega toovadki kaasa vast kõige intrigeerivamad episoodid, mis toovad esile ehk isegi õudustäratava tonaalsuse. Lisaks suurepärasele režiile on loo areng samuti üks suurimaid õnnestumisi. Enamik filmist leiab aset rongis, milles peategelane suhtestub ülejäänud kaaslastega. Igaüks teenimas oma eesmärki ehk taastamas usku jõuluimesse.

Kogu filmi moraal kusjuures ongi soov ja tahe uskuda millegisse kaunisse, säravasse, siirasse ja heasoovlikku nagu jõulud ja kõigi laste lemmik Jõuluvana. Samal ajal satub rong oma teekonnal erinevatesse ohtlikesse olukordadesse, mille toob eriti ilmekalt esile motion capture animatsiooni eripärad.  Tegevustik on lennukam, fotorealistlikum, maalilisem, sujuvam ja on võimeline liikuma mis tahes moel ja kujul. Oleks film keskendunud ainult erinevatele pöörastele situatsioonidele nii rongis kui ka Põhjanabal, siis oleks olnud tegemist üsna tavalise lähenemisega. Mõistetavalt õnnestus The Polar Express`i loo struktuur tänu algmaterjalile ja eks tänu sellele Zemeckise üllitis eriskummaliselt kutsuvalt töötabki. Filmi ainsaks, aga kõige mõjuvamaks komistuskiviks on inimtegelaste näoilmete animatsioon. Kuna tollal ei olnud näitlejate nägude ülekanne animatsiooni eriti tõhus, siis mõjuvad enamik tegelaste nägusid äärmiselt inetu ja eemaletõukavana. Ainult need vähesed tegelased, kelle nägu oli enamus ajast varjatud või kes olid piisavalt ilmekalt vormitud suutsid muidu väga tobekoomiliste tegelaskonna kuidagi moodigi päästa. Aga kui sellest märgatavast veast mööda vaadata, siis ülejäänud ponnistustega võib vägagi rahule jääda.
Robert Zemeckise The Polar Express on senisest kolmikust kõige selgemini eristuvam nii lavastuse kui ka animatsiooni omapära poolest. Film kannatab meeletult ilmetu ja inetu näoanimatsiooni tõttu, aga lugu, lavastus ja motion capture animatsioon paistavad silma kui originaalne kompott, et luua meeldejääv jõulufilm.
7/10


Performance capture

kolmapäev, 4. jaanuar 2012

The Thing 2011

Esimesed teated pajatasid uskumatuid, aga mitte sugugi üllatavaid lugusid, kuidas Universal plaanib John Carpenteri 1982. aasta kultusfilmile The Thing valmistada uusversiooni. "Remake after remake after remake and eventually it all goes to shit" - vähemalt nii on viimase aja remake`dega juhtunud. Iga uus remake on originaalile pea alati alla jäänud. Loomulikult on ka erandeid, aga needki kuuluvad väljasurevasse liiki, mistõttu nende eksistents jääb remake`ide kritiseerimisel alati tahaplaanile. Pärast uudiseid remake`ist ilmusid aga hoopistükis teated prequel`ist. Korraga oli võimuvahekord muutunud ja põhjus remake`i varajaseks vihkamiseks kippus hajuma. Õhku jäi rippuma muidugi ka kahtlus, et ehk äkki prequel`i nime all see vaene remake valmis vorbitaksegi. Nii aga ei juhtunud. 2011. aasta The Thing on siiski ainult sulaselge eellugu sündmustele, mis leidsid aset Kurt Russeli juhitud Antarktika uurimisjaamas. Me ju kõik mäletame, kuidas The Thing algas? Hullunud norrakas tulistas ja jälitas kelgukoera kuni ta Ameerika uurimisjaama liikmetega kohtus. Täpselt selle hetkega seob end ka 2011. aasta lõpukuudel linastunud eellugu, mis suures plaanis õigustab oma eksistentsi ja suudab isegi särada USA stamp-horrorfilmide ajastul. The Thing väärib vaatamist ja põhjused selleks on enamgi kui küll.
Carpenteri The Thing valmis 1982. aastal. Ajal, mil kinolinal tegutsenud olendid valmisid läbi nukkude või kummiülikondade, mille abil mehed ja naised üksteist mööda pimedaid koridore taga ajasid ja lõpuks ka lõhki rebisid. Ajal, mil koletisi loonud kunstnikud istusid kohvipauside ajal oma loodu kõrval või vaatasid pealt kuidas täiskasvanud mehed võtteplatsil täissuuruses jubedate nukkudega mängivad. Nüüd, 2011. aastaks on kummist monstrumid asendunud computer animated efektidega, mida suures osas ei kriimusta närviraasugi, sest pea igaüks neist, mida on kasutatud nii suure-kui ka madalaeelarvelistes õudusfilmides ei näe karvavõrdi aukartustäratavad välja. Ainsaks plussiks võib lugeda praeguse aja fotorealismi taga ajavat CGI tehnoloogiat, mis iga aastaga aina enam ilmet võtab. See aga ei muuda sugugi kurba tõde, et mida realistlikum on monstrum, seda turvalisemana seda kogeme. Vana hea grotesksus on kadunud ja asendunud häguste äärejoontega olenditega, mille kujunduski reedab kohemaid selle looja fantaasiavaesuse.

Mis tegi aga ühest kriiskavast nukust, mida nägime ka 1982. aasta The Thingis, niivõrd paeluva elamuse? Eks ikka selle äärmuslik ebarealistlik välimus, aga seda me ju tahamegi ühes korralikus õudusfilmis näha. Meid mõjutatakse ainult läbi ehmatuse, selle tekitaja hetkeliselt nähtava rõveduse ja siis pingsa ärevusega ehk millal seda monstrumit uuesti näha saame. Tõeline oskus on kasvatada pinget nagu oma last ja hoida ebaloomulikku monstrumit kaadris kauem kui 5 sekundit niiviisi, et salapära ja pinge mitte kuhugi ei kaoks. Aga kuhu ma selle jutuga üldse jõuda tahan? Tahan jõuda punktini, kus tuleb tõdeda, et vana hea inimvõimekuse piire kompav pimeduse varjus hiiliv groteskne jubedus on kordades paeluvam kui paariks sekundiks ekraanile paiskuv ebamäärasus, keda me tegelikult ei näegi ja kelle kohalolek ühe väikese õudusfilmi vaadatavaks muudabki. The Thing(2011) ongi seega pigem lähedane tuttav 80-datele kui viimase aja normidele.
Hollandlasest režissööri Matthijs van Heijningen Jr.-i esimene täispikk mängufilm on tänuväärne katse pakkuda tavaliselt igavuse all ägavale USA peavoolu õudusžanrile väheke vürtsi. Vürtsi pakub hollandlane eelkõige algupärase filmi stilistika säilitamise abil. Suureks üllatuseks on Heijningen Jr. taastanud 1982. aasta tunnetuse ja püüdnud seda järgida nii visuaali, atmosfääri, tegelaskonna omavaheliste suhete ja loomulikult ka olendi kujutamise loomise juures. Kriiskavat verepulma on prequel`is vähem, aga siiski ei ole see teps mitte täielikult kadunud. Uue filmi juures on tunda, et eelloo loojad on algse filmi hardcore fännid või nad lihtsalt respkteerivad Carpenteri ja tema loodu väärtust. The Thing(2011) loo struktuur ei erine 82.a. versioonist mitte karvavõrdki. Taaskord on meie ees vana hea tüüpsisu "in a remote location we found something or something found us". Ega algupärane filmgi hiilanud sisulise taibukuse poolest, aga kuna aastaks oli 1982, siis mõjus kogu film uue ja suurepärasena.

Nüüd aga mõjub stambiks trambitud süžee sama tüütavalt kui igas võimalikus traileris kasutatav Steve Jablonsky “My name is Lincoln”. Probleem pole mitte sugugi sisulistes käikudes. Ei saagi olla. The Thing(1982) ja The Thing(2011) on nagu sukk ja saabas. Üks on all ja teine on peal, aga mõlemad täidavad sama funktsiooni. Kõige naljakam ongi asjaolu, et algupärane film särab täpselt sellisena nagu ta on ja samamoodi püüab käituda ka eellugu, kuid uus film ei saa ju niikuinii toimida samasugusena, sest lausa väsimatult on sellist survival horror`i valemit juba võimatustes kogustes kopeeritud. Ei midagi uut ega põnevat, ikka see sama, millega harjunud oleme. The Thing aga selline ongi. Juba alates oma sünnist. The Thing(2011) on samuti täpselt sama tõsine ja ärevust tekitav klaustrofoobiline ulmelugu.
Ainsaks ja tegelikult kõige määravamaks küljeks on filmitööstustes toimunud muutused, mis tagavadki kahe filmi kardinaalselt erinevama tunnetuse. 1982. aasta The Thing on küllaltki rahuliku tempoga. Carpenter võtab aja maha ja joonistab esmalt välja tegelased, nende eluolu, eripärad ning seda kõike rikastavad nüansid, mis täiendavad nii karaktereid kui ka vaikselt kulgevat õuduslugu. Võrreldes 2011. aastaga on nii kaadri pikkus kui ka kommertskino publiku tähelepanuvõime märgatavalt vähenenenud. Kaadri pikkusega muutub aga filmi tunnetus märgatavalt. Kui esialgse filmi loomise ajal lubati atmosfääril, tegelastel ja kasvaval hirm ja teadmatuse tundel rahulikult areneda, siis nüüd on kõik otse vastupidi. Selge valem, mis muudab ühe õige õudusfilmi tempokaks põnevikuks, aga kahjuks hullumeelselt etteaimatavaks. Taaskord tuleb mängu ka asjaolu, et The Thing(1982) ei ole tingimata film, mis ajale vastu peab. Eriti kui rõhutada USA filmitööstuse hiiglasliku tendentsi aastast aastase kõike läbi käiata. Aga ometigi just tänu oma aja kontekstile Carpenteri film märksa väärtuslikumaks lugema peakski.

Meie näeme tänapäeva "fast cut, fast paced" thrillerit, aga Carpenteri versioonis kogeme tolle aja harjumuspäraseid jooni filmiloome vallas. Nii et täiesti oleneb, millega vaataja on harjunud või mida ta taolise filmi juures kõige rohkem hindab. Eks igaüks on oma ajastu laps. Vaatamata stampkarakteritele, tüüpilisele sisu arengule ja tuttavatele lahendustele olendiga võitlemisel on eellugu suutnud tasakaalus hoida klišeede ülevoolavuse ja suutnud vormistada ka omapoolse nägemuse. The Thing`i eellugu ei riku mõistust üleklišeelisusega, vaid austab vaatajat heatasemelise arenguga. Prequel`i ainsaks väärtuseks on fakt, et tegu on legendaarse filmi eellooga. Aga kas vastasel juhul ei pakuks film üldse pinget? Pakuks küll, sest tänapäeva generatsiooni The Thing ei ole tavaline horror flick. "Mis siis ikkagi juhtus seal norrakate baasis?". Kõik me teame vastust, aga nii kaua kuni seda pole filmiks tehtud, siis järelikult me vastust ei tea. Tuleb ju nii välja.
Eellugu sarnaneb pea igas mõttes 82. aasta filmile. Tegelased, vastasseisud olendiga, viisid olendi leidmiseks ja hävitamiseks - kõik on otse The Thing`ist kopeeritud. Nüansid korduvad ja seda juhtub pidevalt. Film annab mõista, et detailide kordumine on kahe filmi omavaheliste seoste loomulik osa ja just seeläbi ei tohikski mitte miski koopiana mõjuda. Õnneks on filmi loojad olnud kõvasti ametis, et luua ka toimiv ja kiirelt mööduvaid ehmatusmomente vältiv paranoiline õhkkond. Lisaks kõigele esinevad filmis nupukad lahendused olukordadele, millest pea igaüks algab täpselt samamoodi nagu Carpenteri filmiski. Kui kogu film ise meenutab originaali, siis need olulised nüansid muudavadki filmi eriliseks elamuseks. Sa näed midagi, mis on sulle nii tuttav, aga ometigi on režissööril ja stsenaristidel olnud küllalt palju taiplikkust, et eemalduda kopeerimisest samal hetkel kui nad on sellega juba alustanud. Nad lisavad hoopis omad suhteliselt andekad nüansid, mis keeravad 82. aasta filmile kärmelt selja ja lasevad uuel rahus oma elu elada.

Mis siis, et kogu film on suures sõltuvuses oma eelkäijast, suudab Heijningen ikka ja jälle üllatada pööretega, mis on oma olemuselt täiesti arvestatavad lahendused ulmeõudusžanri kultusfilmi eelloo sisuliste elementidena. Teine asi, mis teravalt silma torkab on asjaolu, et produtsendid ja ilmselgelt ka režissöör on olnud piisavalt pühendunud ja püüdlikud, et sündmuspaik vähegi autentsemaks muuta. Norra näitlejad räägivad oma emakeeles, mis tähendab, et ameerika publik vajab üle pika aja subtiitreid nende oma kullakalli riigi toodetud filmis. Norra keel on puhas ja ladus. Igati tervitatav lahendus. Kolmandaks paistab silma Mary Elizabeth Winstead, kes on nö. Kurt Russeli asemik. Kui tema tegelane välja arvata on kõik tähtsad teadlased ja nende teod on äärmiselt triviaalsed võrreldes sellega, mis võõrkeha saabumisega juhtuma hakkab. Karakteritest ei tohiks küll mitte keegi hoolida.
Ainuke, kes seda väärib on Winstead, sest vaatamata tema tegelase märgatavale igavusele on ta näitlejana tugev ja samal ajal põnev vaatemäng. Ta mängib koos ülejäänud näitlejaskonnaga mõjuva paranoia ja hirmutunde ka reaalselt välja. Seepärast toimub USA remake`ile ebaloomulik suhestumine tegelaskonnaga, kelle karakteritest sa tegelikult absoluutselt ei hooli. Winsteadi tegelane mõjub efektsena peamiselt vähegi usutava vastasena kosmilise olendi ees. Ka ülejäänud tegelased ei ole karjuvalt rumalad, vaid täiesti mõistetavana mõjuvad inimesed tavatus olukorras. Neljandaks ja kõige tähtsamaks punktiks on loomulikult kurikuulsa võõrkeha kujutamine. See oli arvatavasti iga filmifänni südamel, et kuidas ometigi CGI ajastul kõigi poolt armastatud olend välja nägema hakkab. Südamerahuks võin kõigile kinnitada, et kõhedalt kriiskav olend näeb välja küllaltki omapärane, et seda isegi Carpenteri looduga võrrelda. Olend on enamjaolt puhas CGI looming, aga nii mõnigi kaader olendist on üllatavalt praktiline ja vahel isegi väga sujuv praktilisuse ja CGI kombinatsioon.

Filmi tarbeks võetigi kasutusse võimalikult palju praktilisi efekte, mida siis hiljem CGI abiga veelgi rohkem läikima löödi. Lõpptulemusega võib täiesti rahule jääda, sest CGI ja praktiliste efektide toimiv omapära toob esile tõeliselt võikana mõjuva groteskse olevuse, kes vaataja silme ees pidevas muundumises sipleb. Vaatamata ilmselgele CGI`le sulandub olend keskkonnaga kokku nagu ta oleks selle loomulik osa. Ei mõju ta võõrkehana ega ka uduse koguna. Olendi kujutamine on suurepäraselt integreetitud filmi sündmustikuga. CGI`iga imiteeritakse 82. a. versioonist tuttavat groteskset moondumist ja püüab seda näidata võimalikult aeglaselt, jättes väga palju ruumi olendi kriisete ja üleüldise võikuse omandamiseks. Lausa uskumatu, et CGI ajastul suudab mõni helge pea ikka veel üllatada. Siinkohal jätan mainimata James Cameroni Avatari ja The Adventures of Tintin`iga saavutatu, sest nende loodu hõlmab peamiselt motion-ja performance capture`it ja mitte nii väga The Thing`is kasutatud CGI.
Matthijis van Heijningen Jr. on hakkama saanud igatipidi viisaka eellooga. The Thing(2011) on vaadatav täiesti omas kastmes. Eellugu ei solva vaataja intelligentsust ning ei sõltu üleliia oma eelkäijast. Ainsaks ja kõige olulisemaks probleemiks on aga ikka see, et mõlemad filmid on tasavägised ulmepõnevikud, mis ei pretendeerigi filmikunsti pärliks. Aga kui nüüd mõlemad korra päris kõrvuti asetada, siis osutub mõistlikuks valikuks ikkagi 1982. aasta The Thing. Põhjus on aga ainult selles, et 2011. aasta versioonis ei ole peale peategelse ja võõrkeha enda mitte kedagi teist, kes näitaks üles potentsiaali olla midagi rohkemat kui klišeelisi samme läbivad ohvrid kauges Antarktika teadusbaasis. Carpenter seda võimalust ei tekitanud. Kõik tegelased olid mingilgi määral huvitavad ja ei mõjunud üleliia kohustuslikke stampkarakteritena, kelle ainus ülessanne on kasvatada pinget läbileierdatud käitumisega kriisiolukorras. Ka režiitöö on määrav. The Thing(1982) on aeglaselt ja mitmekülgselt pinget kasvatav õudusfilm, aga The Thing(2011) on tänapäevale omaselt ühtlase tempoga arenev lugu, millest kumavad läbi kõiksugu stambid, mida pole mõtet ette lugedagi, kuid erinevalt oma mitmetest peavoolu žanrikaaslatest saavutab toimiva tempo ja atmosfääri, mille keskel saab rõõmsaid kriiskeid jagav võõrkeha nii palju vallatleda kui vähegi soovib. Nii et kui on valida, kumba filmi vaadata, siis vaadake ikka mõlemad, aga alustage loomulikult 1982. aasta John Carpenteri pärlist, mil nimeks The Thing.
7/10