neljapäev, 27. jaanuar 2011

Ovsyanki 2010 - 14. PÖFF

Lavastaja: Aleksei Fredochenko
Osades: Igor Sergeev, Viktor Sukhorukov, Yuliya Aug jne.

Ovsyanki oli paljukiidetud juba enne PÖFF-i lõppu ning miskipärast tekkis just seetõttu tunne, et tegu on arvatavasti tüüpilisemat sorti aeglase draamaga. Just seda ta oligi, aga ka samas väga palju enamat kui "tavaline". Millest siis õigupoolest alustada? Huvitavast lähenemisest suhteliselt kaugele rahvale, tehnilise külje eripärasustest, mis lasevad filmil särada või hoopis sisust, mis tegelikult mängis keset traditsioone, inimesi ja elufilosoofiat kajastavas filmis väikest, aga mitte sugugi ebaolulist rolli? Kauges ja kaunis Lääne-Venemaal elutsevad merja rahvas on kadunud või siis kadumas minevikku. Noored on vanade juurest lahkunud ja traditsioonid on lahtumas ühisest mälust. Sellest hääbuvast rahvast, mille viimased jõupingutused on universaalsed pea kõigile tänapäeva modernsuse varju jäävatele rahvastele, film jutustabki. Tegu on detailirohke ja kaunilt jutustatud looga, mis kasutab oma karaktereid üksnes merjade kui rahva iseloomustamiseks ja ühe kindla traditsiooni läbiviimise tutvustamiseks. Aega ajal põikab film ka kahe peategelase minevikku selgitamaks nende endi motiive ja sümpaatiat teineteise ja oma rahva vastu. Aist on vananev üksi elav tehasetööline. Aisti ülemus Miron palub mehelt raskekujulist teenet: saata ta naine viimasele surmajärgsele teekonnale vanade ehedate traditsioonide vaimus. Läbi ühe mehe leina ja armastatu ärasaatmise õpime tundma merjade elufilosoofiat ja vähemalt ühte paljudest traditsioonidest, mis ei ole tingimata ilus vaatepilt, aga igal juhul õpib vaataja niiviisi tundma tundmatut ja ühtlasi ka nähtust, mis linnainimese silme ette tihti ei sattugi. Alati on tore end harida, eriti kui õpetust jagab dramaturgiliselt lihtne, aga tugevakoeline lugu armastatusest, surmas ja oma elu ümberhindamisest. Ovsyanki/Silent Souls/Tsiitsitajad särab mitmel rindel. Staatilise ja liikuva pildi isevärki asetus ja nende vaheldumine teenimaks vastava stseeni eesmärki on koheselt tuntavad ja igati teretulnud.Ütlen seda ainult seetõttu, et poeetiliselt alanud draama ei sõida edasi "lihtsalt ühe draamana", vaid lavastaja ja operaatori tugevad valikud, mille hulka kuuluvad nii mõnegi protsessi pikk vaatlemine, esimese ehmatusega eemalolevalt mõjuv muusika ning kaamera püsivus ja püsimatus. Nende kahega kombineeritud silmailu pakkuvad võttepaigad ja detaile rõhutavad kaadrid annavad koheselt signaali, et lavastuslikud otsused on antud filmi stiili ja vormi juures ütlemata tähelepanuväärsed. Määravaks muutub Aisti narratiiv, mis ei jutusta ümber sisu ega üldse mitte midagi muud sarnast, vaid pakub talle ainuomast pilku Mironile ja tema varalahkunud naisele, millest peegeldub kogu hääbuva rahva traagika. See ei ole abiks mõistmaks filmi arengut ühest punktist teise, kõik see on niigi silme ette toodud ja ka selgelt arusaadav, vaid mõistmaks kahte karakterit, kellesse ei süveneta sügavuti, vaid keda kasutatakse merjade kui kadunud traditsioonidega rahva tundmaõppimiseks ja mõistmiseks. Ovsyanki on film, mida tuleks vaadelda või siis veelgi täpsemalt öeldes analüüsida. Tõlgendada nähtut mitte kui sisu arengus vitaalset rolli omava pidepunktina, vaid pigem rohkem tähenduslikuses võtmes. Mõnes mõttes on Ovsyanki road movie kahe üksiku, leinava ja mõtliku, mehe seltsis. Esialgu nad ei ole huvitavad tegelased, sest nendele ei ole kirjutatud mitte midagi erakordset ega tähelepanuväärset. Nad lihtsalt "on" ja täidavad ülesannet, mille käigus avalduvad ka mõned saladused, mis veidikenegi rikastavad muidu ühekülgseid, aga samuti ka huvitavaid tegelasi. Huvitavaid sellepärast, et nad on merjad ja nende käekäiku tundmata on iga infokild oluline allikas mõistmaks nende isoleeritud maailma. Seeläbi avaldub ka kahe tegelase taust. Nende endine lihtne olemine omandab korraga uue dimensiooni, sest nüüd kui on avatud uksed mõistmaks kahe mehe minevikku või lähminevikku, saame tundma õppida tegelasi, kes määravad oma taustaga kogu reisi dramaatilisuse astme. Astme, mis tekitab etteaimamatu tee, midapidi tegelased astuma hakkavad. Ja see üks ja ainus ootamatus ongi võti mõistmaks kogu filmi. Võti, mida on vaatajale kogu aeg ettesöödetud, aga tänu aeglasele ja olulisi momente pikalt jäädvustavale arengule ei märgata märgatavat nii kiiresti kui võiks. See tuleb filmile nii kahjuks kui ka kasuks.Ise pooldan rohkem viimast variati, aga ei vaata mööda ka esimesest.
9/10

reede, 21. jaanuar 2011

Bal 2010 - 14. PÖFF

Lavastaja: Semih Kaplanoglu
Osades: Boras Altas, Erdal Besikcioglu jne.

Bal oli PÖFFi ja ühtlasi ka minu eelmise aasta üks lemmikfilm. Bal ehk ekraanidel jooksnuna "Mesi" on pildikeelele, montaažile, stseenide ülesehitusele, muusikale, kehakeelele, kultuurile, eluolule, tavadele, traditsioonidele ja sügavatele pilkudele üles ehitatud draama väikesest esimese klassi poisist, kes kogeb kõige hirmsamat tüüpi kaotusevalu, mille põhiliseks valuallikaks on teadmatus ja kohutav eelaimdus. Bal`i teeb eriliseks pildikeele sügavus ning stseenide pikkus ja nende mitmekesine informatsiooni jagav stiil. Bal`is ei loobita sõnu ega tehta midagi puust punaseks ette. Kõik, mis filmis aset leiab, valgub laiali vaataja silme ees ja olles tähelepanelik ning avatud meelega leiab vaikse ja harmoonilise tempo varjus hoopis tihedalt areneva loo, mille paneb paika pahaendeline, aga samas ka universaalne lõppvaatus. Ei tasu arvata, et tegu on eelarvamusi armastava metafüüsilise rännakuga mööda Türgi tumedaid metsi, kus dialoogil pole kohta ja päris tihti puudubki igasugune kaasahaaravust kinnistav faktor nagu juhtus PÖFF`il nähtud Tai filmiga Mundane History, mille alguses eripära rõhutanud staatilisus taandus minimaalsetele emotsioonidele, tegevusele ja publikuga suhtlemisele. Bal on rohkem nagu dialoog stseeni ja publiku vahel. Vahe on aga selles, et Türgi mesinikust pajatava tragöödia stseenide kompositsioon on meeliülendavalt kõnekas nii oma värvide, sügavuse, fookuse kui ka tegelaste fikseeritud liigutuste poolest. Filmi peamiseks liiniks on väike poiss ja tema mõtlik suhe mesinikust isaga. Isa on poisi jaoks justkui kõige vanem, ähvardavam, usaldusväärsem ja armastatum pereliige. Ema roll tõuseb esiplaanile isa kadumise järel, mil poiss veedab päevi oodates ja oodates usaldusisikut, keda ei tule ega tule.
Isa on mesinik, mees, kes toidab peret ja veedab päevi sügavas, rohelises ja laias metsas korjates taevalaotuse alt mett. Filmi esimene stseen või õigemini esimesed pikad kaadrid lasevadki maitsta meekorjamiseks vajalikku kannatlikkust ja tärkavat ohtu, kui kinnitad end taevasse kõrguva hiiglase külge. Midagi spoilerdamata võin mainida nii palju, et esimene stseen on piisavalt värviküllane, uudishimu tekitav ning meeldejääva staatiliste olulisemat rõhutavate kaadritega varustatud, et mööda vaadata selle stseeni põhjapanevat olulisust. Filmi enda kontekstis ei oma see mingit tähtsust, sest filmi pildikeele kõnekus jutustab lugu järjest koos kõigi iseenesestmõistetavate pidepunktidega nagu sissejuhatus, arendus ja lõppvaatus. Loogilist ja järjestikust vaatemängu segab, kui nii sõnastada võiks, stseenide tumedatooniline kirevus ja sügavus, mis rõhutab kaadris asetsevaid detaile ja tegelasi ning nende omavahelist suhet. See kõik avaldub kauni värvitunnetuse, staatilisuse, tegelaste näoilmeid ja silmi rõhutavate detailirohkete kaadritega, milles suures osas dialoog puudub. Kostuvad ainult tegelasi ümbritsevad loodushääled, mille keskel säravad poisi tumedad ja mõtlikud silmad ning olles ümbritsetud loomulikest häältest ja karakteritest võib nende endi miimikast, plastikast manada esile olematuid dialooge, mida saadavad sügavad pilgud ja tume, ähvardav, kuid tegelikkuses pigem lohutav värvilahendus. Bal on film, mis pakub publikule isa ja poja suhet, ühe kultuuri väikest ruumi ja lapse viisi mõistmaks ja nägemaks maailma. Filmi suurimaks trumbiks osutus õudustäratavad viimased kaadrid, millesse mähkus väike poiss otsides isa sügavast ja kõike endassehaaravast metsast.Ilus, karm, jõuline ja eelkõige tohutult kõnekas linateos.
9/10

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Skeletons 2010 - 14. PÖFF

Lavastaja: Nick Whitfield
Osades: Will Adamsdale, Andrew Buckley, Jason Isaacs jne.

Skeletons on brittide isepäine vastus Christopher Nolani unenäoreaalsusega tegelevale Inception`ile. Isepäine just seetõttu, et neil kahel filmil ei ole eriti ühiseid jooni, aga antud juhul piisab ühest kindlast tunnusjoonest, et hakata mõtlema DiCaprio teise selle aasta parima filmi peale. Ühiseks tunnusjooneks on alateadvuse tagatubadesse peidetud saladused ehk luukered kapis ja sellega otseselt haakuv ränne mööda alateadvuse või mälestuste radu. Ühe lühifilmiga maha saanud Nick Whitfield pakub ehtsat briti huumorit, mis sisaldab nii malbet absurdsust kui ka ainult filmi enda poolt tõsiseltvõetavat süžeed, mille esitlusel on omad tõusud ja mõõnad, aga suures plaanis õnnestub Skeletons päris mitmel tasandil. Tasandil, millel astsevad ontlikud tegelaskujud, absurdne, aga otsekohese metoodikaga läbiviidud stsenaarium ja lõpuks ka eneseteadlik praktilisus ning tegelastevaheline dialoog, mis ongi filmi kandvaks sambaks. Skeletons on film, millest kohe nagu aru ei saagi. Aga mõnikord tulebki ootamatult üleni puust punaseks ette mängitud fantaasia, millega ei taha kohe harjudagi. Skeletons`i esimese paari minutiga on selge, et meil on kaks tegelast, Bennet ja Davis, kes rändavad ühest Inglismaa maapiirkonnas asuvast talust teise, et puhastada õnnelike paarikeste kapid luukeredest, et mitte midagi nende õnne ei rikuks.

Õnne rikkumiseks võib ju ometi piisata alateadvusse kadunud fakt, et oled kunagi midagi teinud või keegi olnud, mida sa nüüd kahtlemata kahetsed. Neid kaugeid tegusid kaks leidliku huumoriga tutvustatud tegelast oma kõigi kiiksude, inimlike ja tobekoomiliste bürokraatlike naljadega kustutama lähevadki. Filmi välimus on lihtne ja loogiline, otsast lõpuni täiesti praktiline. Film keskendub eelkõige oma tegelastele ja alles seejärel nende uskumatule ametile, mis on sama hallikas ja läbipääsmatu udusein nagu Frank Darabonti The Mist`is. Ühesõnga kõik iga minuti järel ettemängitav on üks suur ümmargune mull, mida peategelased oma ameti kohaselt kujundavad. Olgu selleks siis raudteed ületava silla all olematusse WC`sse sisse astumine või kõik muu, mis nõuab nagu igale sci-fi loole omaselt nähtamatu uskumist või uskumist nähtamatusse. Selle najal Skeletons toimibki, sest midagi väga käegakatsutavat siin ei leidu. Kaks tegelast omavahel pidevalt näägutades astuvad majast majja ja tühjendavad halbu mälestusi, et neid mitte kunagi enam meelde tuletada. Samas ei ole need kaks puhastajat just väga perfektsed. Tüsedam Bennet on healoomulik ja inimlik, kuid ilma ühegi õige sõbrata ja seetõttu ka väga üksik. Lühem ja närvilisem Davis on aga minevikust kinni hoidev ja sellest tihtilugu toituv üksildane, kuid auahne mehike, kes vaatamata oma vigadele püüab olla edukas nagu tema ülemus, keda kehastab võrratult Jason Isaacs.Dialoogikeskne lugu, mis harutab lahti kahe tegelase ja eriti just Davise tegelaskuju tausta ning eriti rasket juhutmit, kus pannakse proovile meeste ametialased võimed. Lihtne, aga lõpuks siiski keeruline juhtum tabamaks või siis kustutamaks kaheliikmelise pere mälestuse meespoolest, kellega seoses tekivadki suuremat sori komplikatsioonid. Oma ala spetsialistide metoodika ja tegevuslaad on esitatud pidevalt irvitava huumoriga, mis lausa anub, et teda tõsiselt võetaks, mis siis, et muhe ja argine meeleolu kahes peategelases pidevalt muutub ja areneb aina absurdsemas suunas. Alati ainult suulisest edasikandvusest ei piisa ja seetõttu võiks nii mõnigi praktilisevõitu võte varrukas kohe võtta olla. Skeletons`il jäi selles suhtes veidi puudu, sest ainuüksi kahe peamise tegelaskuju dialoogidest, mis on küll mõtestatult kirjutatud, ja omamoodi eksorsismi läbiviimisest ei piisa, et publik juba ülesehitaud konteksti jäägitult kaasa haarata. Ka peategelaste alguses värske tögav suhtlemine muutub pikapeale üksluiseks. Inimeseloom tahab ikka silmaga näha ja ise kaasa mõelda. Mitte küll igal juhul, aga kui selline film nagu Skeletons, mis toetub otseselt võetavale väljendile, püüab läbi ajada üksnes dialoogikesksena kulgedes, siis jääb hammas ikkagi verele, nõudes veel midagi. Midagi mis võiks ju ometi tulla, aga mida ei ilmunudki.

Ei saaks aga öelda, et liigne mulliajamine oleks filmi ära rikkunud. Seda kindlasti mitte, sest uus ja huvitav idee on rakendatud üsnagi eneseteadliku stsenaariumiga kaariku ette ja lubab pidevalt finišini kiire sammuga lõpuni sõita. Alateadvuses rändamine, mälestustes tuhnimine ja üldse see kõik kokku teeb ühe suure kevadpuhastuse kapis , kus on rohkelt kiivalt varjatud luukeresid ja üks neist on ootuspäraselt, aga filmi enese tempo kohaselt nupuka püändi ja lõpplahendusega. Ootamatusi leidub õnneks kuhjaga, sest filmi idee on uudne ja nagu Inception`ski püütakse siingi pakkuda omi versioone, lahendusi ja tegelaskujusid, mis kogu sisu ja selle laiema tähendusega klapiksid. On tunda, et lavastaja püüdis luua huvitavaid ja omanäolisi keerdkäike tundmatusse maailma, kuid üldjoontes ei kasutatud ära täit potentsiaali, mida varjab eneses üks idee, mis on publikule enamjaolt täiesti tundmatu. Võiks ju olla vabad käed? Skeletonsi puhul on potentsiaal vähemalt 45% ulatuses täidetud, ülejäänud vajus aga lihtsamate ja liiga loogiliste süžeekäikude varju. Umbmäärane idee peaks ju pakkuma võimalusi kompida mitmeid väga erinevaid ideehakatisi, aga Skeletonsi puhul otsustati jääda rohkem maiste liistude juurde. See pole iseenesest halb, sest film töötab ka poolloogilisel tasandil tavatult efektselt, heites vaataja poole läbivaid huumorinooli ning praktilisi ja ebapraktilisi lahendusi, mille hulgas on nii kiiduväärt kui ka laitmistväärt otsused.
Intrigeeriva süžee, humoorika, tiheda, läbimõeldud ja leidliku stsenaariumiga ning üdini praktiline ulmefilm unustamist väärt tegudest, mis meid kui luukered kapis piiluvad, ja helgetest mälestustest, mida me ei taha käest lasta.
8/10