Playtime 1967

Lavastaja: Jacques Tati
Osades: Jacques Tati

Härra Hulot püüab mondernses linnaruumis ekseldes jõuda planeeritud kohtumisele, aga kõrged hooned ja ühtne hall inimmass on talle suureks takistuseks saavutamaks oma eesmärki.
Jacques Tati „Playtime“ on võrreldes eelkäijaga veelgi detailsem, mitmekihilisem, nüansirikkam ja helilisem. Hulot on täishallis linnas kohtumas tähtsa mehega tähtsa asjatoimetuse pärast, kuigi kohtumine ei oma loo juures üldiselt mitte mingit tähtust. Hulot hallis mantlis, väikese kaabuga, juba tuntud vihmavarjuga ontlik vanahärra, kes jalutab mööda linna otsimas oma kohta, aga kiire linnelu, ametnikke veelgi kiirem tööpõli ja linnainimeste materjalistlik elustiil pööravad Hulot päevaplaani täiesti pea peale. Taaskord on esiplaanil materjalistlik hall ühtne mass koos kaasegse ühekülgse linnapildiga, kus kõik hooned on ühesugused. Hulot eksleb nende vahel teadmata kuhu ta lõpuks välja jõuab. Futuristlik kõrghoonetega täidetud linn, kus möödunud aegadel ei ole enam kohta. Masside ühiskond, kus vahetevahel eksisteerivad õrnad viited möödunud aegadele, kultuurile ja hindamatule arhitektuurile. Hulot pärinebki justkui nagu antiikajast kui võrrelda tema ja linna struktuuri tohutut erinevust. Kõike seda esitatakse kerge huumoriga, naeruvääristades materjalismi voogude vahele kadunud inimesi ja oma töökohta kahe käega kinni hoidvaid ametnikke, kelle elu möödub kuubikus ja seda nii tööl kui ka kodus.Esikohal väga täpne helipilt. Taaskord algab nii: algul üksik ja siis juba mitu heli hakkavad ükshaaval domineerima ning lõpuks ka üheskoos kõlama. Vahel isegi nii, et ei teagi, kust kingaklõbin või mingi muu heli tuleb, aga seda on selgelt kuulda ja lühikese aja jooksul ongi juba võimalik heli omanik tuvastada. Väga täpselt on ajastatud ja asetatud heli tekitamise vahendid, mis ilmuvad kõige eriskummalisemates paikades. Kontoriruumid, tänavad, korterid, bussid, autod ning samuti ka terve üheülbalisi hooneid täis pikitud linn on tulvil üksteisest eristuvatest helidest ja nende tekitajatest. Büroohoone - vaikne, kuid sihikindel surin, eri aparaate iseloomustavad mehaanilised helid nagu kõrgemad ja madalamad piiksud, mis iseloomustavad ametnike masinlikku käitumist ja automatiseeritud, tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud ultramodernset linnaruumi, kus iga asi on omal kohal ning mitte miski ei ole nii nagu ei tohiks olla. Pariisi eliitlinna jõudnud Ameerika turiste saadab pidevalt segane jutuvada, millest midagi aru ei saa. Kuuldavad on üksikud sõnad ja laused, mis aitavad kaasa mõistmaks nende uudishimu ja motiive käia ringi ja nautida kõrghoonetest tulvil maastikku. Automüra, ühesugused sõiduriistad, ühesugune riietus, ühtne mass sammumas ühe ukse või hoone juurest teise - läbiv joon, mis paneb paika filmi põhiteema. Stseen ruumist, kus korralikult riides härrasmees/ametnik end mitu minutit järjest korrastab kindlaksmääratud ülitäpsete korduvate liigutuste saatel, kes lõpuks meenutab rohkem masinat kui inimest.
Ameeriklaste jutuvada, piinlikult täpselt helindatud ametniku liigutused, õhkõrnad, aga ka ühetooniline geomeetrilise kujundusega sisustus ja esemed - papist linn papist elanikega. Inimesed restoranis: kõik sigivad ja sagivad teadmata, mida ja kuidas midagi üldse teha. Restorani viimistlus jäi poolikuks, pahtel pole veel kuivanud ja krohv ka veel niiske, aga inimesed on juba kohal ja istuvad järjest neile ettemääratud laudade taha. Heli kostub täiesti läbisegi. Eraldatuna kostub üldse väga väheseid dialooge. Aga üldiselt on kogu helikujundus kogu aeg eraldiseisev – selles mõttes, et alguses ilmub kaadrisse üks vaikne ja siis juba üha valjemaks minev heli, olgu see siis koristaja tolmu pühkimine või kingaklõbin peegelsiledal põrandal, aga need helid eristuvad niivõrd tugevalt, et neid on kogu aeg tunda ja näha, mis siis, et ühes kaadris on samal hetkel piisavalt palju tegelasi või tegevust, et ühe kindla heli kuulmine on võimatu. Piltlik näide modernsest linnast on loomulikult loo kõige tähtsam osa, aga jällegi mängib eriline helikujundus suurt rolli, et lasta vaatajal tunnetada suurlinna ilu ja valu oma kõige grotesksemal ja väsitavamal viisil.„Tativille`ks“ ristitud tohutud võttepaigad moodustavadki koos linnaku, mis on mastaapse ja väga detailirohke visooniga Tati mängumaa. Selles ekslevad loo peakangelased nii üksteise seltsis kui ka teineteist üldse tundmata, kuid peakangelaseks ei ole mitte „Kes?“, vaid hoopis „Mis?“, sest enneolematult laiahaardeline vaatemäng leiab aset veelgi laiemas võõrastavalt modernistlikus hallikarva geomeetrilises ja taaskord vägagi steriilses linnas. Kõrged taevasse sirguvad hooned, kontorikuubikute labürindid, identsed sisekujundused ja kõigile eksponeeritav elu nii tööl kui ka kodus on äärmist tõsidust ja humoorikust ning julma tegelikkust peegeldava suhtumisega linti võetud ning modernsele arhitektuurile ja moele näkku paisatud. Playtime`i helimaastik on painavalt väsitav, aga samas ka paeluv vaatemäng helide orkestrilt, kus liikmete arvukusel pole piire.

Meistriteos
10/10

Mon Oncle 1958

Lavastaja: Jacques Tati
Osades: Jacques Tati

Härra Hulot tutvub oma õe ülimodernse ja futuristliku kodutehnikaga täidetud elu ning ei suuda mitte kuidagi sellise maailmaga sobituda.Tati Mon Oncle on lihtne lugu lihtsast mehest onu Hulo`st, kes ei suuda mitte kuidagi kohaneda ultramodernse tulevikuruumiga, milles tunneb end õige mugavalt tema õde oma mehe ja pojaga, kuigi viimasele meeldib aega veeta rohkem inimeste keskel ja vanamoodsat eluviisi järgiva onu Hulot seltsis kui hallis ja piinlikult puhtas klaasmajas, kus kõik on viimseni automatiseeritud ja poleeritud. Tati rõhutab modernse arhitektuuri näotust, automatiseeritud eluolu ja steriilselt puhast materjalistlikku ühiskonda, kus asjade väärtus kaalub üles isikliku vabaduse. Onu Hulot on selle kõige keskel nagu vaene patune, kes ei suuda tulevikumuusikaga sammu pidada. Mon Oncle ei kujuta groteskselt ainult moderniseeritud ühiskonda. Vaatamata piltlikkusele annab Tati sõnumit edasi pigem heli kui pildiga, kuigi viimane on võrdsel joonel helikujunduse mitmekülgse väljendusrikkusega. Helikujundus on antud filmi juures saavutanud oma kõige manipulatiivsema vormi. Kõikvõimalikud helid nagu puude kohin, laste kilked, mootorimüra, linnulaul, kontsaklõbin ja ka tavalisem nohisemine on esile toodud ekstra valjult ja suunatud otse vaataja kõrvadele. Mon Oncle puhul eksisteerivad kindlaksmääratud helid, mis justkui jutustaks oma lugu, mis jõuab vaataja/kuulajani ainult avatud meelte ja kuulmise läbi. Tati on äärmiselt detailselt paika pannud iga heli tähenduse ja selle tähtsuse loole. Mitte ükski heli ei ole väärtusetu ja mitte ükski helikild ei ole filmilindile talletatud ilma tagamõtteta.Igaühel neist on oma eesmärk ja sõnum. Mon Oncle`s defineerib helitaust karaktereid ja nende elu, keskonda ja ka aurat. Onu Hulo, keda kehastab Jacques Tati isiklikult, ümber on kuulda piibu puhtaks koputamist, vihmavarjuga viibutamist, õrna kingaklõbinat, vaikset omaette nohisemist ja samuti ka tasast ümisemist normaalse selge kõne asemel. Tavalises mõttes dialoogi Mon Oncle`s peaaegu et polegi. Helid räägivad iseenda ja tegelaste eest. Tati maailm on niigi värvikas ja piltlik ning humoorikalt vana ja uue, modernse ja vana kontrasti peegeldav. Kõike seda saadab absurdilähedane helikujundus, mis tõstab esile isegi kõige pisemaid ning samuti ka kõige suuremaid ja silmnähtavamaid detaile, mis on loo jaoks vägagi vitaalsed. Muheda vanahärra õde elab moodsas rajoonis, kus domineerivad karbikujulised elamud, kõrged aiad, suur moeteadlikkus, kõrge auaste nii tööl kui ka eraelus ja piinlik puhtus nii sees kui ka väljas. Sellist steriilset eluolu kirjeldab Tati tundlik helitunnetus ja tegevuskohtade kujundus. Modernseid inimesi iseloomutab pidev korrashoid ja piinlik puhtus, millega kaasneb ka pidev koristamine. Heliline külg asetseb väikestes, aga olulistes hetkedes. Tolmuimeja pidev kõrvulukustav undamine, häirivalt koomiline kontsaklõbin ja loomulikult ka automatiseeritud kodutehnika töölepanek, mille helitaust on häirivalt mürarikas ja absurdne isegi siis kui füüsikaseadused seda ei tohiks lubada.Viimse liialduseni viidud tulevikustsenaarium modernset ühiskonnast ja selle kõrgusteni viidud helistik loovad üheskoos justkui nagu helide sümfoonia, kus dialoogil ja üldse tekstil polegi niivõrd palju tähtsust kui taolisest kontrastist oskaks ette kujutada. Loevad ainutlt pisikesed ja suuremad helipalad, mis omal absurdsel, ülemängitud, ühatooniliselt kõlaval moel jagavad informatsiooni karakteritest ja maailmast, kus nad elavad. Kaadrid on pikad ja põhjalikud. Igaüks neist sisaldab võimatuna kõlavaid helisid. Tahtlikult ülemängitud helipalu on rohkelt igas stseenis. Olgu selleks siis mahakukkuv vihmavari suure rahvamassi keskel või onu Hulot entusiastlikud sammud suures firmas keset müra ja segadust. Onu Hulo elab aga hoopis teises linnasosas. Tema väikest korterit ümbritsevad sõbralikud naabrid, inimestest tulvil turg ja tänavakohvikud ilma ja seltskonda nautivate inimestega. Kõike seda saadab iseloomustav helistik. Turul läbisegi kostuv jutuvada, millest eraldiseisvat teksti ei eraldata; tänavakohvikutes naeravad või jutustavad inimesed kohvitass näpus; naaberkorterites, kus pea pistavad välja rõõmsameelsed inimesed. Hulot`i saadab vaikne kõnnak või nagu tavaliselt elav jutumõmin ümberkaudsetest korteritest või tänaval askeldavatelt inimestelt. Kahe maailma põrkumine väljendubki eelkõige helistikku suure erinevuse poolest. Moderne luksuslik maja, mida piirab piinlik vaikus ja täpselt fikseeritud helid tavaelust nagu välisukse avamine või tolmuimejaga töötamine. Hulot inimesekeskne ja tema harjumuspärane eluolu tuleb esile inimeste rohkuse ja nende elavaloomulise jutustamise seguna. Linnulaul, kaugelt ja lähedalt kostev jutt, rõõmsameelsed kilked siin ja seal – Hulot ja keskkond, kuhu ta kuulub.
Meisterlik film kahest erinevast maailmast. Meisterlik nii helis kui ka pildis.
9/10

Scott Pilgrim Vs. The World 2010

Scott Pilgrim on 23 aastane. Töötu ja vallaline. Pärast ränka lahkuminekut otsustab ta turvalisemaid suhteid arendada. Ühtäkki saabub Scotti ellu Ramona Flowers ja tema südame võitmiseks peab ta võitlema Ramona seitsme ekspoisssõbraga.
Taaskord on Eesti kinodesse jõudnud koomiksi adaptsioon. Seekord ei ole tegu ei superkangelase ega ka õudustäratavate vampiiride tagasitulekuga, vaid hoopis lihtsamat ainestikku omava filmiga. SP Vs.TW on lugu noorest nii umbes 23 aastasest noormehest Scottist, kes pärast valulikku lahkuminekut lepib vähema ja lihtsama suhtega. Seda kuni päevani, mil ta ellu astub pidevalt juuksevärvi vahetav Ramona Flowers, kes on kõike muud kui tavaline, kuigi seda sama saab öelda ka kogu filmi kohta. Lihtne lugu, aga sugugi mitte lihtne film, sest tehniline tase on viidud kõrgeimale ehk tormakaimale tasemele ja laveeritud mööda suhterägastikku ning maailma, mida tunnevad koomiksi, mängude, televisiooni ja kõige sellega seonduvad filmivaatajad, austajad või asjatundjad. Lavastaja Edgar Wright on inglane, kes on vastutav kahe Simon Peggi osaluse ja vürtsika huumoriga rikastatud filmi eest. Shaun of the Dead ja Hot Fuzz – mõlemad jaburalt rõõmsameelsed ja vastupidi. SotD on rohkem nagu zombi-apokalüpsise pilafilm, mis tegelikult ei kvalifitseerugi pilana, sest iseseisev lugu, stsenaarium, karakterid ja meetodid äraleierdatud õuduse üle elamiseks on originaalsed, humoorikad ja kavalad. Seda ühelt paroodialt nii väga ei ootakski. Hott Fuzz langes rohkem sinna absurdsuse lahtrisse, millest kiirgab nupukat härrasmehelikku ja mittehärrasmehelikku inglise huumorit ja kena kogus suure irvega kaetud sisu, mille lõpptulemus jääb kauaks kummitama. SP Vs.TW`l on aga latt kõrgemal, aga seda nii heas kui ka halvas mõttes.Wrighti filmid on valdavalt väga erinevad ja kordumisefekti pole siiamaani esinenud. Üsna värskel koomiksil põhinev SP Vs. TW on puhas meelelahutus kõigile neile, kes hindavad üle võlli, üle piiri aetud fantaasialendu, muusikat, mänge, koomikseid ja kõike, mis seostub popkultuuriga, mis muidugi ei tähenda, et SP olekski ainult meeldiv MTV põlvkonnale ehk kõike värvilist, kiirelt liikuvat ja tegutsevat armastavatele inimestele. SP pakub ka kõike muud kui ainult toredaid värve ja pilte. Seda tõestavad nii kiire montaaž, ladus ja taiplik dialoog ning kiirelt, aga siiski põhjalikult arenev lugu, mis ei vaju visuaalide taha jäädes just väga madalale. SP sisaldab endas kõike, mida ootaks koomiksilt, aga pakub ka anime-likku ja platvormmängudele omaseid elemente. Tähendab, et SP ongi antud meediumitega mängiv, manipuleeriv ulmeliste mõõtmetega komöödia, mis oma olemuselt on siiski siiras, inimlik ja üldsegi mitte labane. Labasus, mida võib kohata igast teisest USA noortekomöödiast, SP ei paku. Selle asemel domineerivad naerupurskeid esile kutsuvad dialoogid, mida jagavad muheda kergusega esitletavad tegelased. Muheda kergusega seetõttu, et iga karakter on omaette vaatamisväärsus, kuid mingit isikupära neile külge ei haaku. Scott ja teised teda ümbritsevad tegelased on piisavalt põhjalikud, et neile tähelepanu pöörata ja neist huvituda.

Ei teagi nüüd, kas see oli siis miinus või mitte, aga igal juhul julgen väita, et  "kiire-montaaž-karakterid" teenisid filmi huve ainult positiivses suunas, sest igasugune kõrvalekalle oleks filmi kraavi kallutanud. Domineerisid kiired sõnavõtud, fraasid(üks kontekstisiseselt koomilisem kui teine) ja tegelastele külge haagitud omaduste pidev korrutamine, mis ei muutunud tüütuks ega ebavajalikuks ainuüksi seetõttu, et igaüks sai ekraaniaega ainult neile hädavajalikus koguses. Ülikiire montaažiga filmi puhul ongi just see suurim oht, kui tegelased lendavad mööda ekraani ja neile kindlat rõhku või tähtsust ei asetatagi. Sissejuhatav sõnavõtt, iseloomuomadused ja isikupära kiire ülestähendus ja olidki valmid karakterid kogu filmiks. Tulles nüüd tehnilise külje miinuste ja plusside juurde, siis ei oskagi miinuseid välja noppida. Montaaži heitlikkus, pildikeele värvikirevus ja koomikslilike visuaalide üleküllus maitsestas SP Vs.TW`i taolisele tasemele, kuhu on kutsutud igaüks, aga mitte kõik ei naudi täiel määral kindlat sisuliini pidi jooksvat pillerkaaritamist, sest antud lugu võib võib väga kriitilise pilgu all jääda läägeks või isegi igavaks. SP Vs. TW on oma olemusest unikaalne, aga mitte täiel määral, sest otseloomulikult on kõik tehnilised võtted juba loodud, tehtud, aga niisama värsket ehk tormakat, energilist, lõbusat ja tempokat teostust ei ole vähemalt viimasel ajal näha olnud. Kaadrite kiire vaheldumine ja omapärane efektisadu garanteeris püsiva huvi kõige vastu, mida vähegi eksponeeriti ja kõige ebavajaliku nagu päeva ja öö vaheldumise või punktist A punkti B jõudmise eemaldamine annab tunnistust mahukast ekraaniteosest, kuhu õnnestus paigutada pööraselt kiire montaaž ja kõiksugu segasevõitu tegelasi, kes tulid ja läksid või läksid ja tulid. Mitmeks tükiks jagatud kaadrid, võimatult kiirelt lahenduvad konfliktid nii koomiksilikus kui ka mängulikus võtmes, sõnavõtud, mille hoogsusele ei jõua järgi ning lõpuks ka tegelased, kelle imestama panevat olemust peab natukene seedima, et neid täiel määral omaks võtta ja naljaga kaasa minna - kõik see oli toretsev, stiilne ja läbimõeldud.

Ei imesta kui mõni filmivaataja kogu seda kaadervärki vihkamist täis pilguga jälgib. Ikkagi ju värviline nagu muusikavideo ja sisult ka tüüpiline nagu alati. Aga samas peaks stsenaariumi tempo ja nupukad lahendused mitmetele eri olukordadele panema leebuma ka kõige kriitilisema pilgu. Usun, et SP Vs. TW ei ole kõigile ja ega peagi olema, aga võimaluse võiks anda igal võimalikul juhul.

9/10

Forgive Me Father(I Have Sinned) ehk Cradle of Filth tõuseb taaskord tuhast!?

Cradle of Filth on liikvele lasknud uusima muusikapala ja koos sellega ka värske video 1. novembril ilmuvalt albumilt, mis põhineb muidu üsna huvitaval tegelasel, kelleks on ei keegi muu kui deemon Lilith. Ei teagi, mida veel juurde lisada. Bändi eelmine album oli selge edusamm muidu üksluist teed pidi jalutanud Thornography ees, aga antud loo põhjal kipuvad ka uued järeldused Thornography poole pöörduma.
Loodan, et nii hull asi siiski ei ole.

A Single Man 2009

Inglise keele professor George on kaotanud oma armastatu traagiliselt ja ootamatult. Nüüd püüab ta sellest üle olla. Püüab elada üks päev korraga, aga iga päev on raskem kui eelmine. Viimaks saabub aga hetk, mil muutub kõik või mitte midagi.
Mismoodi käitume, kui kaotame armastatu, ome elu mõtte? Kuidas suudame läbida taas ühe mõttetuna ja tühjana näiva päeva, kus ei ole teda? Raske on elada kui pikka aega sinu kõrval seisnud armastatu on igaveseks kiiresti ja ootamatult lahkunud. Tund tunni ja päev päeva järel mööduvad sekundid kui aegluubis ja elujõu kaotanuna. Tunneme ja näeme kõike hoopis teistmoodi, läbi filtri, läbi paksu klaasi, läbi hapnikuvaba barjääri. Colin Firth teeb viimaste aastate tipprolli ülikooli professor George rollis. Firthi tegelane läbib rasket ja talumatut leinafaasi, mis ei taha temast mitte kuidagi lahkuda. George ja tema lein on üksi. Maailm valgub tema silme eest mööda nagu oleks tegu aeglustatud dokumentaalkaadrite või tähelepanelike ning üdini detailsete viimsete maailmaõhu hingetõmmetega. Lein ja selle kõige karmim tähendus jõuab ekraanile imelise muusika, värvide, montaaži ja kaameratöö seguna. Iga järgmine detail toetab nii iseennast kui ka eelmist ja järgmist. Täpselt fikseeritud kaadrid annavad tunnistust väsimatust fotograafi silmast, mille omanik noppis välja moeajakirja aasta märkimisväärsemad saavutused. George on inglise keele professor, kes on äsja kaotanud oma elu suure armastuse. Ta ei tea, kuidas minna edasi värvivaeses või juba vaikselt tuhmuvas maailmas. Tal on jäänud ainult sõbranna, kunagine vallatlus, kes meest ikka veel ihaldab.

Elu on George`i jaoks muutunud talumatuks, sest iga päev tundub tema jaoks olevat viimane ja antud juhul valgubki lahti üheainsa päeva õhtusse veeremine, taustaks George`i muremõtted ning kuuldused kriisist Kuubas ja vihjed tuumavarjendite buumile. A Single Man ei ole lihtsalt draama leinast ja sellega toimetulemisest. A Single Man on isuäratavalt melanhoolne muusikapala, mida on rikastatud mitme eri värvi-ja muusikakihiga. Film ei paku just palju dialoogi ja värvikaid tegelasi. On ainult George ja tema karakterit defineeriva eesmärgiga tegelased, kes kõik eksisteerivad toetuseks George arengule. A Single Man on rohkem nagu imekena muusika ja värvide kompositsioon, mille keskne sisu ei jää tahaplaanile, kuigi võimalusi on selleks täiesti olemas. Usun, et sisulise poole üle võib veel ja veel vaielda, sest George, tema lein, valu ja õhtusse jalutamine ei ole täiuslikult esitatud. Lugu liigub aeglaselt, elab ühes hetkes ja ei püüagi sünnitada rabavat konflikti. Säilub ainult üks ja ainus pidepunkt, milleks ongi vahel ainuvõimalikuna tunduv leinast ülesaamise viis. Seda on valus vaadata, eriti veel siis, kui toimuvat toetab kurblik muusikapala, aegluubis mööduv silmapilk ja Firthi vahelduva värvitooniga maailm. A Singe Man on moedisainer Tom Fordi debüütfilm ning moe nõudlikku ja piiritletud korrapärasust, värvilisust, stiilirohkust on tunda nagu meie tunneme päikesevalgust oma näol. Iga teine kaader oleks nagu väljalõige moeajakirjast, mis siis, et tegu on Kuuba kriisi aegse paanikaseguse Ameerikaga, mis seisis tuumavarjendis, lipp kõrgel õhus. See on kummastav ja võõras reis ajapikku samastumisvõimeliseks muutuva tegelase seltsis, kellel on raske tulla toime igapäevaste, aga nüüdseks tühisteks muutunud toimetustega.

Riietuda peegli ees inimeseks, keda kõik tunnnevad, istuda autosse ning sõita taaskord mööda tuttavat, aga seekord täiesti võõrast rada pidi. Mängivad lapsed, sõbralikud naabrid, eelarvamused, tühjad näod, pettumus kõige suhtes. George on nagu uppumas ja tegelikult vägagi piltikult seda ka esitletakse. Ta ei leia asu ei kodus ega ülikoolis, sest peab taluma või hoopis nautima äkilisi mälestustevooge, mis tema üle võimust võtavad. Soovunelmast väljumine varjutab värvid. Kõik muutub halliks. Ka see on piltikult, aga üsna sujuvalt väljendatud. Asjaolu, et George on homoseksuaal, ei muuda mitte midagi. Tema armastas nagu iga teine inimene. Võib olla isegi veidi rohkem, aga eks iga mees või naine teab, kui palju on võimalik teist inimest armastada. Inimesed oleme me kõik. Lisaks piltilusale pildikeelele, mis varieerub aeglaselt, aga samas üllatavalt tihti, pakub ASM mõtlemisainet nii vähemusrahvuste, hirmu, eelarvamuste ja ka süütuse vallas. Ülalkirjutatud tekstist võib jääda mulje, et ASM pakub ainult kena pilti, aga mitte sügavat sisu. Tean, et arvamusi on palju ja väga erinevaid, aga vähemalt siinkirjutaja jaoks tõstis filmi tehniline külg sisulise poole esikohale ja suutis seda esitada täpselt nii delikaatselt ja loogiliselt, et pealesuruvat jõudu mite tabada ning mitmed erinevad kihid leidsidki oma väljendusvahendi ilma kellegile arvamust peale surumata. Tegu ei ole ainult ühte kindlat tüüpi armastuse demonstreerimisega. Võtame näiteks kasvõi George loengu, kus ta paneb paika vaikselt istuvad tundengid, rääkides väljamõeldud põhjustest, eelarvamustest, vähemustest ja üldiselt kõigest, mis ka tänapäeval teemakohane.

Avastseen: Pehme lumi langemas autost välja kukkunud mehe verisele näole, tühjad silmad vaatamas ei kuhugi. Tikksirge seljaga sammuv George jõuab maaslamaja juurde, kummardub ja suudleb teda suule. Taustaks külmalt mõjuv talvine kargus, tumepunane värvus ja nende kahe vahele sulanduv stiilses pintsakus George. George`i niigi rusutud ja viimast päeva maailma vaatlev meeleolu muutub vastavalt päeva jooksul ettejuhtuvatele hetketele, mis kirgastavad George`i meeleseisundit. Pikad pausid, mõtlikud hetked, vaikust nautivad kaadrid, muusika ja värvilahendused, mis ei saa jääda märkamatuks. Maaliliselt ja muusikaga veenvalt kooskõlla valatud stseenid on justkui viimse detailini korralikult ja täpselt viimistletud. Iga stseen on tähtsam kui eelmine ja vastupidi. Üks toetab teist ja teine toetab esimest. Iga esitletav suures plaanis detail tahaks jutustada oma lugu, aga üheks hetkeks piisab ainuüksi pealepressivast, aga kaasahaarvast kurvast noodist, et tunnetada meeleseisundi tähtsust. Kurbliku muusika saatel ei peagi võtma kasutusele dialoogi, mis paneks peategelase olemuse kiiresti paika ja aitaks publikul teda paremini mõista. Karakteritesse ei süüvitud just väga hoolikalt, aga visuaalide kontrast töötas ainult karaterisisesel tasandil, aidates luua salapära, meeleolu ja teineteisemõistmist ja arusaamist erinevate tegelaste vahel. ASM õnnestub tänu unikaalsele teostusele, mis rõhutab moedisainerlikku viimistletust ja lugupeetust. George`i motiivid on paigas. Ta tammub vaevaliselt läbi pika päeva, et saaks taas viimast korda voodisse heita ja mitte kunagi ärgata. Vähese dialoogiga pannakse kohemaid paika peategelase seisnud ja olemus maailma mastaabis. Kõik edasine on justkui nagu kandelava emotsioonide, tunnete, valu, raskuste kujutamiseks ja just nii tuntavalt, et ekraani jälgiv filmisõber end puudutatuna tunneks.

ASM`il õnnestub meeled viia seisundisse, millest ei taha enam välja pääseda. Eemaldumiseks peab film aga lõppema, aga kergendustunde asemel võiks see kena näitemäng kesta veel ja veel.

9/10