pühapäev, 29. november 2009

PÖFF09 - Castaway on the Moon 2009

Lavastaja: Hae-jun Lee
Osades: Jae-yeong Jeong, Ryeo-won Jeong jne.

Pärast The Host`i oli mul tunne, et niivõrd andekat komöödia ja horrori kooslust olen kogu oma filmihuvilise elu oodanud. Kui kõik teised kollifilmid võtavad end liiga tõsiselt või muutuvad üldse iseenese paroodiaks, siis Joon-ho Bongi film Hani jõge valitsevast mutandist tõestas, et ka monstrumist pajatav linateos võib pugeda hinge, ajada naerma, lasta tunda siirast hirmu, kaastunnet ja kurbust. Seda korealased oskavad ja viimaseks tõestuseks on aga hoopis teistlaadi film Castaway on the Moon, mis täiendas oluliselt minu vähest kogemust Korea kinoga.
Ärimees Kim heidab end viimases hädas sillalt alla otse Hani jõkke. Ärgates leiab ta end rannalt ja mõne aja pärast saab Kim aru, et ta on sattunud Hani jõe keskel asuvale saarele. Tuleb välja, et saarelt ei ole mitte mingit pääsu. Nii ta saarele merehädaliseks jääbki. Samal jääb Kimi olukord 3 aastaks end oma tuppa lukustanud tüdruku fotokaamera ette ja üksik neiu hakkab hoolega jälgima saareelaniku tegemisi. Peagi soovib tüdruk merehädalisega suhelda ja nii saab alguse iseäralik suhe korteris istuva ja saarel elava mehe vahel.
Midagi väga ilusat oli selles huvitava ideega tragikomöödias. Miski, mis avaldus hetkel, kui lugu võttis suuna end pimedasse tuppa lukustanud tüdrukule ja kõik edasine põimus omavahel nagu valatult. Algselt oli kogu film suure võlaga ärimehe Kimi päralt, kes püüab enesele otsa peale teha hüpates sillalt alla, aga satub hoopis saarele. Mehe reaktsioonid olid üsnagi kuldaväärt, sest endalgi on raske ette kujutada, kuidas sattuda merehädaliseks jõesaarele. Korealaste rikkalik eneseväljendus on aga hoopis midagi muud kui võrrelda mis tahes muu riigi näitlejatega. Harjumatu vaatemäng, aga kindlasti mitte miinuspool, sest korralikku pealnäha ülevõimendatuna tunduvat emotsiooniderikast etendust pole ühe mehe poolt vist näinudki. Ma mõtlen ikka seda, et kuivõrd ahastavalt ja karjuvalt peategelane oma uude ellu suhtus ja korealaste eneseväljendus aitas märgatavalt meeleolu tõsta ja kaasa naerda. Kimi puhul oli tegemist merehädalise olukorraga, kus kõike peab alustama nullist.Vähemalt teoorias peaks see nii olema, aga kui sa oled sattunud saarele, mis on keset jõge, siis on teatavad asjaolud märgatavalt lihtsustuvad. Kimi sekeldused võtsid absurdse ja tobekoomilise hoiaku, kuid kordagi ei kaldunud lõplikult labasusse või ebavajalikku situatsoonikoomikasse.

Kim kehastas 21. sajandi suurlinna elanikku, kelle puudumist ei märgata isegi mitme kuu möödudes. Isegi asjaolu, et ta oli sunnitud elama saarel annab mõista, kuivõrd ükskõiksed on inimesed üksteise vastu. Iga uus edusamm, mida Kim saarel olles tegi, oli rõõmustav ja kaasakiskuv, kuid paraku ei saanud mööda vaadata ka mehe koomilisest olukorrast, milleks oli siis see sama õnnetu saar. Mõte on see, mis loeb ja see andis kogu filmi aja väga hästi tunda. Kim hakkas aga usinaks põllumeheks, et kasvatada maisi ja seejärel teha endale nuudleid, sest muidu ta läheb lihtsalt lolliks. Asi oli selles, et ta leidis nuudlite paki ja enam ei suutnud neile mitte mõelda. Kõik tuli ise teha, kuid suur osa oli ka saare enda ann uuele elanikule. Alates pardipaadist ja lõpetades kasvõi sööginõudega, sest mida leiab silla all asuval saarel kõige rohkem? Ikka prahti, ikka prahti. Kim kasvas hädisest enesetapjast enesesse uskuvaks ellujäämise nimel töötavaks meheks. Ei paistnud ta ka pikema aja möödudes suurlinna taga igatsevat. Hea märk oli ka esimese päeva õhtul, kui ta oma plastikkaardid järjest vette lennutas, millega andis mõista, et saab ka ilma hakkama. Võib olla veidi liiga kiiresti andis ta alla, et saarelt pääseda, sest jumal hoidku saar oli silla all ja kas siis tõesti ei ole sealt pääsu?:D
Kõike seda saatis imetabaselt meeleolukas muusika ja kaamerakasutus, mis mõnikord isegi üllatas väga. Siis aga tutvustatakse teist tegelast, kelleks on armiga tüdruk, kes ei ole juba 3 aasta väljas käinud ja on veetnud suurema osa sellest ajast arvutiekraani taga. Film pöördub aeglase taktikga tüdruku rutiinse elu uurimise juurde näidates, mis reeglid on see võib olla raske õnnetuse läbi elanud neiu endale igaks päevaks ja igaks tunniks seadnud. Ja ongi niiviisi kolm aastat jutti elanud ja sotsialiseerunud läbi interneti, kus ta isegi ei esine iseendana. Hobiks on kuu pildistamine ja Lõuna-Korea õhuvägede sireeni päeva nautimine, kui kogu linna mootor justkui seiskuks. Ühel sellisel päeval ta märkabki tavatut mehikest jõesaarel ja jälgibki teda esimesest päevast alates. Kui Kimi lugu on rohkem koomilisem ja kerglasem, siis endasse sulgunud tüdruku lugu võtab hoopis teised pöörded. Ta vajab suhtluskaaslast, aga ta on peaaegu et võimetu selle nimel tegutsema, aga tänu merehädalisele sai tüdruk endale kellegi, keda jälgida ja kelle pingutustele kaasa elada. Kim oli rannaliivale tõmmanud kirja "HELLO", mis oli enne tegelikult "HELP", kuid Kimile jõudis abitu vähkremise kasutus kiiresti kohale ja nii appikarje muutuski. Film keskendus mõlema tegelase arengule. Kim pääses lahti argikohustusest-ja muredest, mis ta üldse sinna silla peale saatsid ja tüdrukus hakkas tänu uuele suhtluspartnerile taastuma huvi välismaailma ja inimeste vastu.

Õigemini siiski saareelaniku vastu. Arengut saatis kaunis muusika, mis sobitus mõne situatsiooniga niivõrd hästi, et tuli lihtsalt istuda ja nautida toimuvat. Suhtlus toimus kirjavahetuse teel ehk kiri pudelisse ja sillalt alla. Tüdruk oli ümbritsevast nii kaua eemal olnud, et tema öised rännakud sillani olid päris tõsised ettevõtmised. Tüdruku lugu oli siiralt ja usutavalt kujundatud ja kohe paratamatult tundsin rõõmu iga kord, kui temagi oli jälle õnnelik. Aga mis peamine, Castaway on the Moon ei ole lihtsalt komöödia kahest inimesest, vaid pigem on tegemist kahe tegelase eneseleidmisest pajatava draamaga, mis kaldub kergusega komöödiaks, sest juba Kimi olukord oli juba selline, mida ei saagi teistmoodi kujutada kui mitte humoorikana. Kui kogu eelnev ja uus kogemus hakkas silmapiirilt kaduma, väljus oma hirmude vang korterist ja oli valmis otsima teda, kes ta nö. vabastas. Kõige meelepäraseim ja ilusaim oli lõpp kui tüdruk jookseb läbi linna. Lootus, et ta leida, lootuse purunemine ja selle imeline paranemine haarasid kaasa viimaste minutiteni ja jällegi ohkasin kergendatult, kui kõik oli nii nagu olema peab.
Castaway on the Moon mõjus väga värskendavalt ja kui päris aus olla, siis õige pea vaataks kasvõi ainult meeleolu tõstmiseks uuesti. Ilus, liigutav, armas, tõsine ja koomiline film kahe suurlinna elaniku eneseleidmisest.
9/10



PÖFF09: Animated Dreams - $9.99 2008


Lavastaja: Tatia Rosenthal
Osades: Geoffrey Rush, Tom Budge, Joel Edgerton, Leon Ford jne.

Kolmas ja viimane animafilm PÖFF-il. $9.99 oli minu jaoks täiesti tundmatu animatsioon ühelt Iisraeli naisrežissöörilt, kes pidi filmi levitamiseks ja ennekõike tootmiseks ränka vaeva nägema. Tatia Rosenthal oli tema nimi ja minu üllatuseks oli ta enne seanssi kohal, et vaatajad veidi filmiga kurssi viia. Mingis mõttes tema sissejuhatus aitas, sest ma sain kummalisevõitu nukufilmile palju paremini sisse elada.
Elu mõtet taga otsiv nukufilm leiab aset Sidney korterelamus, kus grupp inimesi püüavad leida oma elule eesmärki või lihtsalt elu mõtet. Väike poiss õpib tundma raha väärtust ja leiab hoopis midagi muud. Poissmehest töötu elab siiani isaga koos korteris ja mõtiskleb elu mõtte üle. Tema vend on aga valmis oma uue armastuse heaks kõike tegema. Pensionärist vanahärra tunneb end üksildasena, kuid järsku ilmub ukse taha tema elu suurim üllatus. Ja viimane neist on armastatu poolt maha jäetud nn. vaba hing, kes veedab aega uimastite mõju all olles, et unustada südamevalu.
Tegemist on täiesti omamoodi nukufilmiga, mis kulgeb ka umbes sarnaselt. Nukkudega on alati kõik nii väga teistmoodi. Reaalsusetunnetuse puudumine on vast kõige tugevam mõju nukufilmide puhul. Vähemalt minu jaoks on see nii alati olnud. $9.99 oli aga teistmoodi ja ma tean ka väga hästi miks. Tatia Rosenthali elu üle mõtlevad nukud moodustasid koos ühe veidra ja lihtsa inimeste grupi ühes kortermajas, kus neid kõiki ootas ilmutus elust enesest. Töötu poja isa Jim läks hommikul kohvi järele ja otsustas juba ka ühe sigareti tõmmata. Ootamatult ilmus välja räsitud väljanägemisega pealtnäha kodutu mees, kes küsis Jimilt tule ja sigareti. Sellest hetkest hakkab kahe erineva mehe vahel arenema kaval ja igatpidi värvikas vestlus, mis lõppeb sama kiiresti nagu algab. Järkjärgult tutvustatakse kortermaja tavalisi ja vähemtavalisi elanikke. Mõni neist on paras tuulepea ja elab ainult ühes hetkes. Mõni teine jälle otsib kedagi või midagi, aga mitte kuidagi ei leia. Ilmub välja naissugupool, keda valdab alatihti tung beebipehme naha järgi. Kogu see kupatus tegi kokku kas just huvitava, aga hoopis veidravõitu lihtinimeste eneseotsingute kogumiku, mis oli teataval määral pealiskaudne ja andekas.
Jimi kohatud kodutu ei olnud päris see, kellena ta välja paistis ja ühtlasi muutus kodutu roll vähemalt esialgsel arvamusel kogu filmi jaoks oluliseks. Miskipärast seda ei juhtunud ja see tõi kaasa erinevate tegevusliinide nõrkuse ja pooleli jäämise. No mitte päris pooleli. Iga lugu ja iga tegelane sai oma lahenduse kätte, kuid loo terviklikus oli siiski lühike ja katkendlik ning tundus, et vastuse saigi kätte ainult tegelane ise ja vaataja jäeti üldse kõrvale. Muidugi tuleb arvesse võtta allteksti ja kõike seda, mida film üldsegi taotleb. Petukaupadega lausvale müümine lihtsameelsetele ja vastuvõtlikele. Mõnikord ei olegi neil halvad tagajärjed, sest näiteks $9.99 pakub versiooni, mis kõigub hea ja halva vahel ja lõpptulemuseks oligi filmi lihtsameelseima tegelase poissmehest töötu mõtte avardumine ja suhete paranenime oma võõrandunud isaga. Paraku ei pakkunud väga meeldiva vormiga teos uuenduslikust ega piisavalt palju omapära, et muutuda silmatorkavaks teiste omasuguste seas. Ingliteema tõotas tuua ja osaliselt tõigi tegelaste keskele nutikust ja mõnusat salvavat reaalsust, kuid pärast teda olid ülejäänud tegelased oma muredega kaunis kahvatud.
Tervikuna oli $9.99 mõtlemapanev nukufilm elust ja üldse kõigest, mis eluga kaasneb. Aga osade tegelaste nõrkus ja etteaimatavus vähendasid üllatust ja andekust, mida omasid endas ülejäänud pool tegelastest.
7/10

neljapäev, 26. november 2009

PÖFF09: Animated Dreams - Mary and Max 2009

Lavastaja: Adam Elliot
Osades: Toni Collette, Philip Seymour Hoffman, Eric Bana jne.

Paar kuud tagasi tulles Pixari uusima ja selle aasta märkimisväärseima animafilmi Up`i seansilt ei olnud ma päris kindel, kas ka see aasta saavutab Pixar Oscaritel võidu ja naudib üleüldist tunnustust. Up ei olnud Wall-E ja Wall-E ei olnud Up. Mõlemad on tasemel animatsioonid, kuid kahjuks ei saa Up´i aasta parimaks nimetada. Siis juhtusin nägema Henry Selicki Coraline`i, mis oli nagu värske tuul hallis maailmas. Suur konkurent Up`ile ja mulle isiklikult meeldis nukkude nukravõitu seiklus nööpide maailmas rohkem kui vanahärra Fredricksoni rännak Paradiisijoale. Aga kui nüüd järele mõelda, siis minu ainuke Oscari eelistus on nüüdsest peale kindlasti Mary and Max. Mitte et Oscarite jagamine mingit tähtsust üldse omaks, aga Mary and Max on kindlasti Coraline`i ja Up`i kõrval esikolmiku tipus.
Kaheksa aastane Mary elab Inglismaal Melbourne`is. Ta on tagasihoidlik, häbelik ja üpriski üksildane laps. Vanemate soovimatus lapsega tegeleda on viinud Mary meeleheitliku sammuni, et leida uusi sõpru. Ta kirjutab kirja ja saadab selle telefoniraamatust pimesi valitud inimesele. Sõrm satub New Yorgis elavale samamoodi õnnetule, kuid erinevalt Maryst elust tüdinenule Maxile, kes kirja lugedes ja Maryle kirjutades leiab end taas enam-vähem õigel kursil. Kirjavahetusest saab alguse sõprus kahe üksildase inimese vahel, mis peab kannatama tõusude ja mõõnade all, aga vaatamata kõigele jääb sõprus püsima.
Inglastele ikka väga meeldib mängida plastiliiniga. Muidu poleks Wallace ja Gromit sellisel viisil ilmavalgust näinud ja ma kahtlen, kas teisiti oleks ka edu saavutanud. Mary and Max hiilgab eelkõige detailide ja kõrvaltegelaste poolest. Samal ajal kui tutvustatakse jutustaja abil üksildase Mary elu tuuakse kiirelt ja vägagi märgatavalt sisse pisikesed kõrvalehüpped Maryt ümbritsevasse maailma, et lähemalt näha ja kuulda, mida inimestel öelda on. Põhilised on siiski filmi kangelased Mary ja Max. Mõlemal on omad probleemid. Mary on valmis neist välja kasvama, aga juba keskealine Max on kannatanud kogu oma elu, mis on viinud ta enesehaletsusse ja liiga mugavasse ellu. Kahe otsaga nöör, kus üks ots on juba põlenud, aga teine veel mitte. Plastiliinimaailm on alati olnud võrratu, sest nagu eelnevateski leiab ka Mary and Maxis väga palju detailsust ja nutikat omapära, mis rabavad oma leidlikuse ja realismiga. Reaalne olukord, mis on edasi antud animatsioonina, kuid teema on iseenesest vägagi kurblik ja masendavalt reaalne. Mary on armas ja õpihimuline tütarlaps, kes kannatab napsilembelise ema ükskõiksuse ja isa eraklikuse all. Kõik negatiivsed iseloomujooned ja harjumused, mida Mary ema vähegi omada võiks, on jutustaja ja iseloomuliku emotsionaalse animatsiooni abil läbi huumoriprisma silmale nähtavaks tehtud ja neid korratakse päris tihti uuesti ja uuesti. Mary lapselik naiivsus ja uudishimu toovad kaasa palju kannatusi vaesele Maxile, kes on suhelnud rohkem kuldkaladega kui inimestega. Plastiliini tehnika toetab loodud maailma nagu võlutult. Nüüd enam ei suudagi neid tegelasi ette kujutada mõnes muus stiilis. Tegelaste kujundus on rõhutatult koomiline ja nende negatiivseid külgi väljatoov, kuid samas ka sisemist ilu toonitav.
Kõige kurvem saatus oli Maxil, kes elas suures ja hallis New Yorgis. Ta oli sõna otseses mõttes hirmude ja foobiate meelevallas ning Mary oli tema jaoks kui päästeingel, kes tõi ta välja rusuvast rutiinist. Ka Maxi ümbritsev oli loodud detailselt ja vaimukalt. Ütlus "naudi väikeseid asju" tasub end ära just Mary ja Maxi loos, kus iga nurga peal võib leida mõne eriti omapärase lisa ja need kõik aitavad arendada kahe üksiku hinge lugu. Inglastel ja ameeriklastel on väga erinevad arusaamad elust. Inglismaal sünnivad lapsed õllekannus, aga Ameerikas hoopis koola pudelis. Aga samas on see ju raskendatud, sest lapsed ei saa niivõrd väikesest plekkpudeli avausest välja. Just selliste vaimukustega oli rikastatud kogu film. Osavalt oli tasakaalustatud kurblikud lood inimestest ja huumor, mis õhkus kõigest, mis filmis vähegi näha sai. Kindlasti ei sobi Mary and Max lastele, sest käsitletavad teemad on aktuaalsed ja vägagi masendavad. Mary and Max oskas jagada rõõmu ja nukrust, leidlikust ja omapära, mis kõik tulenes andekast ja mitmekihilisest stsenaariumist. Toni Collette`ilt ja Philip Seymour Hoffman`ilt laenatud hääled Maryle ja Maxile olid tundmatuseni muutunud. Ma ei tundnud ära isegi Hoffmani madalat häält, mis on veider, sest ta hääl ongi just selline, mille tunneb iga kell ära. Maxi ja Mary naabrite lood olid sama vaimukad ja tõsised nagu kahe peategelase sõpruse kujunemine. Esines ka ootamatusi, mis puudutasid kõige rohkem Mary vanemaid ja Mary enda elu täiskasvanuna, kus tal tuli jällegi tõrjuda valusaid lööke elust enesest. Maxi karakter oli loodud väga veenvana, võib olla isegi liiga veenvana, kuid vaatamata vähesele ülepingutamisele hakkasin Maxile ja Maryle innukalt kaasa tundma ja kaasa elama ning seetõttu oli endalgi valus vaadata tagasilööke, mille all mõlemad pidid kannatama. Lõpplahendus sundis aga silmad ekraanile ja nii pidigi vaikselt istuma ja järele mõtlema, miks kõik just sellisel moel pidi lõppema.
Liigutav, kurblik ja vaimukas lugu elust enesest, mille detailne ja tundeline jutustusviis viib kaasa ja laseb lahti alles lõputiitrite ilmumisel.
10/10

kolmapäev, 25. november 2009

PÖFF09: Animated Dreams - Fear(s) of the Dark 2007

Lavastaja: Blutch, Charles Burns, Maire Caillou, Pierre Di Sciullou, Lorenzo Mattoti, Richard McGuire

Tänavu saigi käidud esimest korda PÖFF-i alafestivalil Animated Dreams. Valituks osutusid kolm animafilmi, mis kõik linastusid kino Sõpruses. Erinevate maade animatsioonid on mind alati ahvatlenud, kuid minu kogemustepagas ei ole eriti suur. Piisavalt, aga mitte rahuldavalt. Seetõttu oligi põnev just PÖFF-i raames intrigeeriva teemaga animatsioonide kogumikku näha.
Neli lugu, mis kujutavad õudusunenägusid ja inimesi painavaid hirme. Lood on esitatud must-valgelt mitmes erinevas stiilis, mis paljastavad osavalt hirmude olemust ja tõelisust.

Fear(s) of the Dark kui filmide kogumik peibutas eelkõige ühtse teema pärast. Iga osa elustas lavastaja vaadet luupainajatele ja hirmudele, mis meid kunagi või isegi praegu pimeduses olles hirmutavad. Ma ei oska öelda, kas asjaolu, et Fear(s) of the Dark valmis täielikult prantslaste käte all, aga miskipärast mõjus just õuduse taaskujutus läbi prantsuse keele ja muusika palju kummastavamalt kui mõni inglise keelne animatsioon. Tugevalt varieeruv stiil ei kaotanud oma eripära mitte kordagi. Iga stiili jaoks oli loodud vastav lugu, milles lahti hargnev hirmujutt sulandus loodud animatsiooniga paeluvalt kokku. Fear(s) of the Dark koosneb neljast loost, mida ühendavad veel kaks vägagi omapärast lüli. Üheks neist on iga loo järel ilmuv kuratliku naeratusega mees, kes jalutab oma metsikuid ja raevunult haukuvaid koeri. Iga kord, kui mees kellegiga kokku puutub, juhtub midagi kohutavat ja ootamatut. Alates mehe tahtlikust koerte ässitamisest ja lõpetades veretöödega, mida koerad korda saadavad. Teiseks lüliks on must-valgete kujundite ja moodustiste taustal kostuv naishääl, mis kirjeldab oma hirme. Need kaks lüli läbisid tervet kogumikku ning järkjärgult muutusid need aina vägivaldsemaks ja metafoorsemaks. 1. osa oli lugu putukaid armastavast poisist, kes ühel kenal ja ilusal päeval leidis eriskummalise putuka, kelle ta ka koju kaasa võttis. Veider olend läheb kaduma, aga miskipärast kuuleb poiss pea igal öösel põrandal krabistamist ja häälitsemist. Mitmed aastad lähevad mööda ja poiss on vahepeal ülikooli astunud. Kodust oli ta sunnitud kaasa võtma oma vana voodi, sest uue jaoks ei järkunud raha. Varsti kohub ta enda üllatuseks kena tüdrukut, kuid kõik muutub, kuid äsja kohatud neiu jääb ööseks poisi korterisse. Üsnagi painav lugu üksildasest noormehest, kelle sotsiaalne elu ei ole rikas nagu kõigil teistel. Lool on aga varjatud külg. Tuleb välja, et krabistamine ja häälitsemine pole mitte kuskile kadunud. Huvitav müsteerium paelus rohkem animatsiooni kui idee enda poolest. Läbinähtav või mitte, aga lahenduskäik muutus iga sammuga aina kriitilisemaks ja seetõttu oli lõpplahendus saladuslikule loole omaselt igati kobe.
2. osa oli jaapani tüdrukust, kes viibib haiglas ja püüab meenutada midagi kohutavat, mida ta ise oletatavasti on korda saatnud. Tegu oli jutuga, millesse segati kummitusjutte ja seestamist. Lühikese lülina oli jaapani tüdruku läbielamused efektiivne animatsioon, kuid stiil ei hiilanud millegi uuenduslikuga ja ka lugu oli rohkem tasasel veepinnal kulgev paadike. Huvi oli kerge kaduma, aga see-eest toimis kui tükk ühest tervikust. Stiili poolest oli tegemist jaapanliku muinasjutu verisooniga, kus elutsevad deemonid ja kuulsad samuraid. Mitte midagi märkimisväärset. 3. lugu oli juba selline, mis mind tõesti kaasa haaras. Kui enne meeldis kõige rohkem 1. lugu, siis kolmanda osa puhul oli arvamus kerge muutuma. Täpsemalt öeldes köitis uus jutt tiheda ja musteneva vormiga, millest selgelt väljendus antud tehnika kõige paremad küljed. Lugu iseenesest pajatas väikesest külast, kus inimesed öösiti kaovad. Kuna lähedal asub soo, siis kartlike inimeste arvates elutseb seal kohalikke kimbutav kurjus. Peategelasteks oli kaks poissi, kes koletisejahist innukalt osa võtsid. Sisu oli siiski päris paeluv ning seda kinnitas ka kurjakuulutav lahendus koletisele soost. 4. osa mängis meeltega vast kõige paremini. Eksisteerisid ainult mus ja valge ning nendega mängiti andekalt igal võimalikul viisil. Ainsaks tegelaseks osutus läbi lume sumpav mees, kes satub inimtühja majja ja otsustab seal endale veidi sooja teha ja jalgu puhata, kuid maja pole siiski tühi või vähemalt nii hakkab mees pikapeale arvama. Pimedus oli lõpmatu ja täielik ning selles kompav urisev mees oli üsna humoorikas vaatemäng. Ka tema saatus tegi silmad ette eelnevatele lugudele, kui põhiline andekus väljendus siiski maja ja mehe vastasseisust, millele mees paratamatult alla pidi vanduma. Eri nurkade alt jälgitav liikumine mustavas ruumis pakkus palju lõbu, sest mehe valge peanupp ja valgust taga ajavad kämblad tegutsesid üheskoos, et majas tuld teha ja ruume uurida ning see oli isegi põnevam kui kõik eelmised lood kokku. Seda kindlasti mitte stiililt, sest eelnevate animatsioonid olid ikkagi märksa mitmekesisemad ja paeluvamad.
Pingeline, luupainajalik, uneäoline ja müstikat pakkuv animatsioonide kogumik, mis andis päris kena elamuse, mille üle mõelda ja arutleda.
9/10

Avatar 2009

Ja jälle teen promo Cameroni suurfilmile. Seekord on tegelasi ja muud tehnikat tutvustavad klipid, milles peitub nii mõndagi uut ja seninägematut, mida pole veel kuskil mujal avaldatud.















teisipäev, 24. november 2009

PÖFF 2009

Pimedate ööde Filmifestivali põhiprogramm on ukse ees ja kipub juba vaikselt, aga kuuldavalt koputama. Ninja Robot juba teeb lärmi, et blogijaskonnas erilist PÖFF-i vaimustust näha ega kuulda pole. Eks kõigil asjast huvitanutel on festival silme ees ja juba ootavad pikkisilmi nagu minagi. Aga ühesõnaga, mina ja vennasblogija Spellbound, kes juba jõudis promoda, suundume ühisele nädalapikkusele filmimaratonile, mis on arvatavasti üpriski meeldejääv elamus. Nii pikka PÖFF-i me ei olegi enne planeerinud. Veidi häbi ka, et eelmisel aastal kasvõi natukenegi rohkem filme ei läinud vaatama, aga see-eest sattus silme ette paar väga head teost.Me mõtlesimegi, et kui Ninja Robot juba andis mõista, et oleks vaja kivi alt välja tulla, siis teeme ka veidi koostööd, et ennast ja PÖFF-i reklaamida. Iseasi, kas talvine filmifestival seda üldse vajabki. Olgu kuidas on, aga me valisime välja kümnepealise nimistu ja arvan, et jään ka rahule. Väga raske oli välja noppida neid filme, mida olen kaua oodanud, aga olude sunnil tuli teha sobilik kompromiss, mis kõiki osapooli rahuldaks. Nii või naa saab ülejäänuid õige pea PÖFF-i väliselt näha.

Valituks osutusid: Castaway on the Moon, Thirst, Tatarak, Cold Souls, The Imaginarium of Doctor Parnassus, Lebanon, London River, Deliver Us From Evil, Mammoth ja Breathless.








Ahjaaa, Animated Dreams oli igati kobe. Kõik nähtud animatsioonid olid omapärased ja raskekujulised ning üks parem kui teine. Fear(s) of the Dark, Mary and Max ja $9.99 juba ootavad, et ma nendest lähipäevil kirjutaksin.

Mis siis veel? Head PÖFF-i kõigile!!


esmaspäev, 23. november 2009

Avatar 2009



Veel üks põgus võimalus Avatari maailmaga tutvumiseks ja üha rohkem on hakanud uusi postereid ilmuma. Need kaks on üllatavalt hästi koostatud. Paremad kui eelmised.


Klipp 60 Minutes-st, kus James Cameron jagab oma vaateid.

Äsja ilmus veel üks klipp ja seekord otse filmist endast.



reede, 20. november 2009

Stalker 1979

Lavastaja: Andrei Tarkovski
Osades: Alexandr Kaidanovsky, Alisa Frejndlikh, Anatoli Solonitsyn, Nikolai Grinko jne.

Hiljuti võtsin ette Andrei Tarkovski elust pajatava raamatu "Kummardus Andrei Tarkovskile", mis mind oluliselt mõjutas, et asuda vaatama Tarkovski tähtsaimad ja olulisemaid filme. Siiamaani olin ma näinud kolme filmi: Solaris, Andrei Rubljov ja Stalker. Viimast vaatasin alles hiljuti. See oli mul plaanis olnud juba pikemat aega. Lugedes asjatundlikku lähenemist Tarkovski isikule ja lavastamisstiilile sain palju rohkem aru meisterlavastaja motiividest ja sümbolitest, mis omavad ta filmides väga suurt rolli. Stalker on ehe näide, kuidas saab mängida tunnete, ulme ja teadmatusega.
Nimetu tööstuslinna lähedale langeb meteoriit või vähemalt nii kohalikud arvavad. Keegi ei tea täpselt, sest ala, mida nimetatakse Tsooniks, on olnud suletud juba ligi paarkümmend aastat. Seda valvavad relvastatud sõdurid ja igaüks, kes püüab Tsooni pääseda lastakse maha või saadetakse vangi. Inimesed on Tsooni sisenenud, aga väga vähesed on sealt ka tagasi tulnud. Käivad jutud, et Tsooni keskel on Ruum, kuhu sattunu kõige ihaldatavam soov võib täide minna. Stalkerid on need, kes oskavad Tsoonis liikuda ja nemad juhatavadki soovijaid Ruumi. Nii suundubki Stalker Kirjaniku ja Professoriga Tsooni Ruumi otsima. Tsoonis liikumiseks on vaja reegleid järgida, kuid miskipärast on need muutunud ja see muudab kõike.
Kui tulla lagedale Stalkerit puudutava faktiga, siis üks mõjukamaid nende seast on kindlasti see, et Stalker võeti üles meie väikeses Eestis. Filmi esimeses pooles näeb Rotermanni kvartalit, kui see veel väga räämas ja Jumalast hüljatud välja nägi. Teisi kohti ma eriti hästi ära ei tundnud, aga Wikipedia aitas ja ette tulid üsnagi üllatavad tegevuspaigad. Lasnamäest Jägala joani. Mina kui Tarkovski suhtes suhteliselt harimatu leian, et see on suur au, kui niivõrd suur meister nagu Tarkovski on Eestis kunagi viibinud ja filminud arvatavasti kõige omanäolisemat ulmefilmi. Stalker on eriskummaline film, mida saab mitmeti tõlgendada. Õigupoolest ei olegi mõtet Stalkerit kindlasse lahtrisse paigutada, sest tegemist ei ole sugugi sirgjoonelise filmiga ja iga inimene, kes on Tarkovski loominguga tuttav, teab seda juba omast käest. Igati arusaadav, kust on tulnud mõjutuse d, mida võib näha ja tunda paljudes filmides, mis on sügavamad kui elu ja püüdlevad üha enam tõelise kunsti poole. Arvata on, et Veiko Õunpuu ei jäänud Tarkovskist puutumata ja ma vähemalt arvan, et Õunpuu viimane ja Eesti kohta väga hea film "Püha Tõnu kiusamine" sai omad tunnusjooned, mis puudutavad detailirohkeid ja pikale venivaid kaadreid, kindlasti just Tarkovskilt. Ega igaüks suudaks kujundada filmi nii, et lahti kooruv mõte, sisu ja üldine teema seguneksid niivõrd suurt kunstilist väärtust om ava teostusega. Õunpuu on kindlasti üks neist. Tarkovski oli mees, kes tegi oma tööd hingega ja ei jäänud enne rahule kui kõik oli nii nagu ta seda endale ette kujutas. Film on üles võetud väga ebaharilike võtetega, mis muudavad kogu Tsoonist väljapoole jääva keskkonna äärmiselt trööstituks ja tööstuslikuks. Vihjed saab lugeda ka teadagi mis režiimi kohta, kui jälgida üliturvatud tarasid ja patrulle Tsooni ümber.
Pikad kaadrid oleksid väärtusetud, kui need ei oleks korraliku tagamõttega rikastatud. Isegi kui ei oska filmist mitte midagi oodata, võib ikkagi tunda teatud ootusärevust ja salapära päris filmi algus es, kus aeglaselt, detailselt ja toone rõhutavalt jõuab kaamera magamistoas voodis põõnava pereni. Oma rolli mängib siin ka muidugi Tarkovski kuulsus ning seega on isegi paratamatu, et osatakse ette ennustada, et iga stseen on lihvitud viimse piirini. Stalker algab tekstiga mustal taustal, kus kirjeldatakse Tsooni tekkimist. Lisatakse, et mitte keegi ei tea täpselt, mida Tsoon endast kujutab. Võibki nüüd öelda, et see küsimus saab vastuse ainult vaatajas endas, sest eks igaüks tõlgendab Stalkeri, Kirjaniku ja Professori rännakut isemoodi. Ma ei ole küll filmitehnikaga eriline sinasõber, aga tänu teosele "Kummardus Andrei Tarkovskile" sain ma aru, kuivõrd täpselt iga tegevus igas üksikus kaadris oli kindlaks määratud. Mitte miski ei olnud ülearune. Paratamatult tekib teatud stseenide juures muie näole, sest nähtut ei saa kohe enesele selgitada, aga selle üle saab palju mõtiskleda. Juhtub midagi, mis on imelik ja varjatud, aga mina kui vaataja tean, et peategelased on sisenenud Tsooni ja mitte keegi ei tea, mida see saladuslik ja teatavasti ka äärmiselt ohtlik koht endast kujutab. Selles peitubki asja võlu. Tsoonis on kõik võimalik. Mõnus kui osatakse osavalt mängida vaataja uudishimu ja püsiva teadmishimuga, mida alatasa kõditatakse, et ärevust juurde tekitada. Kinematograafia 1979. aasta kohta andis mõista kuivõrd mugavaks on praegu filmimaailmas mindud. Kõik on käeulatuses, aga midagi erilist ning imekaunist ei suudeta korda saata. Meeleolu ja atmosfääriga loodi tööstuslinnast väga hüljatud ja masendav paik ning seda pole ma veel näinud, et mõni film seda üle trumpaks.
Peategelaseks oligi Stalker, kelle juhtimisel Kirjanik ja Professor Tsoonis rändasid. Stalkeriks nimetatakse neid inimesi, kes oskavad Tsoonis liikuda, tunnevad selle reegleid ja suudavad seal ka teistega liikuda. Igal inimesel on oma soov, mida nad loodavad Tsooni minnes täita. Kirjanik on kaotanud inspiratsiooni. Professor loodab tänu Tsoonile võita Nobeli preemia. Stalkeril endalgi on tungiv vajadus tagasi Tsooni minna. Vaatamata oma ahastuses naise palvetele jätab Stalker oma naise ja tütre maha ning suundub koos kahe seltsilisega Tsooni poole. Alates esimestest häirivatest ilmingutest ja surmadest on Tsooni sissepääs taraga piiratud. Omavolilised läbikäijaid ootavad vanglakaristus ja mahalaskmine kohapeal. Kolme mehel õnnestub seda kõike vältida ning olles pääsenud piirivalvurite tule eest astuvad mehed dresiinile ja sõidavad pühas vaikuses kurjakuulutava, kuid lootustandva Tsooni poole. Kui väljaspool Tsooni oli kõik peaaegu et täielikult must-valge, siis arvatavasti millegi maavälise tagajärjel tekkinud ala kujutatakse loomulikes värvides. Justkui Tsoon oleks mingil määral pelgupaik trööstitu maailma eest. Stalker ise sõnab Tsooni jõudes, et nüüd oleme kodus. Ja edaspidi läks rännak aina painavamaks ja salapärasemaks. Ainult Stalker mõistis reegleid ja seaduspärasusi, mida tuleb ilmtingimata Tsoonis järgida. Vastasel juhul ootab igaühte kurvad tagajärjed. Stalker kasutab lingu, et kindlaks teha eesseisva raja ohutus. Tema sõnul peidab Tsoon endas väga palju ohte ja iga vale liigutus võib olla saatuslik. Kirjanik on aga skeptiline, sest tema silmad ei näe mitte mingit ohtu ja seetõttu ei kavatse ta Stalkeri eriskummalist liikumisviisi eriti kaua taluda. Professor aga see-eest usaldab Stalkerit ja järgib tema juhtnööre. Tsoonis oli palju varemeid, lagunenud sõjatehnikat, mis justkui annaks mõista, et midagi tuldi Tsooni hävitama, hulkuvaid koeri ja kohutavalt halba eelaimust. Kõige huvitavam kogu teekonna juures oli asjaolu, et uskumatud ohud jäid varjatuks, kuid ootused, et midagi eriti ohtlikku peidab end Tsooni piirides olid ootamatult suured.
Mitte muidugi sellised ootused, mis maha jahtuvad ja filmis endas pettuma panevad. Seda nüüd küll mitte. See on pigem viimase 10 aasta mood, et luua ootused tühjale õhule. Tarkovski tegi seda sama, aga ta muutis salapärase rännutee keset mõistatusliku Tsooni intelligentseks aruteluks ja märkimisväärse kinematograafia ning tegevuspaikade vaatemänguks. Kolme peategelase motiivide lahkamine ja huvitavad vestlused muutsid niigi kummalisevõitu ala peaaegu et ohutuks, aga samas ikkagi täiesti mõistust kriipivaks, sest alatasa kuskil ajusopis andis endast märku küsimus: "Mis see kõik on?" See kõik on meie endi teha. Võtke seda kuidas tahate, aga nii see ongi. Minu arvates Tarkovski just seda taotleski, vähemalt nii mulle selline mulje jäi. Ettevaatlikud erinevate vahemaade läbimised kasvatasid muigega segatud imestust ning tõdemust, et astumine tundmatusse on vast kõige mõttekam ja filmi seisukohalt andekaim viis tutvustada ja arendada lugu oma tahte järgi. Filmi kõige pingelisem sündmus leidis aset tilkuvas tunnelis, mille Kirjanik pidi esimesena läbima. Vaatamata ohutusele oli tunneli läbimine tohutult närviline ja seda just peategelaste aeglaselt kasvava paanika tõttu. Tarkovski Stalker esitab palju küsimusi ja enamusele neist peaks iga vaataja individuaalselt vastama. Tõlgendada saab erinevaid teid pidi ja mitte kõik nendest ei klapi omavahel.
Mina kui veel noor inimene pean Tarkovskit väga andekaks lavastajaks ja Stalker on kindlasti tema filmide seast meelepäraseim, kuid karta on, et ülejäänud avaldavad ka väga suurt mõju.
10/10

Avatar 2009

Internetti on ilmunud kaks featurette`i ja klipp, mis heidavad põgusa, kuid asjaliku pilgu Avatari maailma. Alles ilmus ka Avatari poster prantsuse moodi. Mulle endale eriti nii värviküllane ja "lilleline" lähenemine ei meeldi ja miskipärast on kaks peategelast posteril kuidagi tahumatud.

"Human Hardware" Featurette


Teine asub siin ja klipi leiab siit

Na`vi Neytiri ilmus ka välja üpriski kena pildi näol.